Elust minuga

On hetki, kui ma suu lahti teen ja sealt lausa kuldmune välja kukub. Järjest. Võtame kasvõi selle klassikalise näite kui Marek tee ääres lehmasid nägi ja "näe, tüdrukud!" hüüatas. Selle peale küsisin mina, et kust ta teab, et need kõik tüdrukud on.
Või siis kui me autoga sõidame, mina roolis ja me läheneme trammiteele. "Miks sa seisma jääd?"küsib Marek. 

"Ma tahan veenduda, et trammi ei tule," vastan ma.

"Peatuses ju polnud trammi, kust ta siis sinu arvates nüüd nii tuleb?"ei saa Marek aru.

"Aga võib-olla ta sööstab järsku sealt kurvi tagant sellise lauluga. Kunagi ei saa liiga ettevaatlik olla!"

Marek vangutab pead. "Et lihtsalt ilma peatuses peatamata korraga sööstab sajaga niimoodi?"

Noogutan. Kunagi ei või liiga ettevaatlik olla. 

Sel nädalavahetusel arutasime me selle üle, kumb kiiremini jookseb. Kas mina või lehm. Mul oli seda vaja teada, sest Idaga jalutamas käies möödun ma ka karjamaast, kus lehmad söövad. Mõnikord nad hakkavad mind märgates meie poole liikuma. Jooksusammul. Ma ei tea, kas piire neid peab. Võib-olla nad tahavad mind rünnata.
"Miks nad üldse sind ründama peaksid?" küsis Marek.
"Ma ei tea, äkki nad arvavad, et ma olen toit," vastan ma õlgu kehitades.
"Lehmad söövad rohtu!" vastab Marek.
"Aga äkki nad arvavad, et ma olen üks suur liikuv põhupall? Kunagi ei või liiga ettevaatlik olla. Lapsega jalutades ma pean teadma, kas lehmad kujutavad endast mulle ohtu või mitte."

Marek annab alla ja ohkab vaikselt. 


Samas aga  kui Marek küsib mult, mis fovism on, siis ma pööritan silmi ja mõtlen, et miks ta arvab, et ma seda ei tea. On ju iseenesestmõistetav, et see on kunstivool. Common knowledge, mu sõbrad. Või ta imestab kui ma tean, mis on Hruštšovi lemmikteravili või kuna oli Jüriöö ülestõus.
Ma tean palju kasutuid fakte.

Aga kuldmune tuleb mu suust tihedamini.