Me polegi rongavanemad. Hoopis head vanemad!

Ma olen ikka siin rääkinud, kuidas me rongavanemad oleme. Et ilma süümepiinadeta väikese Ida vanaemale või tädidele hoida jätame. Et mis küll inimesed arvavad. Nii ju ei tohi. Elu peab keerlema ümber lapse. 

Hiljuti rääkisin ühe sõbrannaga, kes ütles, et talle öeldi, et laps ei tohiks olla kõige tähtsam elus. Kõige ette peaks panema enda, siis oma mehe ja suhte ning alles siis tuleb laps. Tema vastas ausalt, et ei suuda nii mõelda, talle on kõige olulisem laps. Ma olin temaga nõus selles suhtes, et jah, kõige olulisem on, et Idal oleks hea olla, et kõht täis, mähe kuiv, tervis korras...Aga ma leian, et me ise oleme ka tähtsad. Ma tahan mõnele üritusele minna väljapuhanuna. (Kuigi samas vahet pole nagu me 50 parima restorani pildilt nägime. Puhanud või mitte, pildil näen ma 97 juhul 100st välja puhas peletis:) 

Enivei. Ma olen pannud tähele, et kui meil on võimalus natuke ilma lapseta olla, lihtsalt kahekesi, oleme me pärast palju paremad vanemad. Me oleme puhanud ja rõõmsad. Ka Ida on rõõmus. Ma ei ole ausalt teist nii rõõmsat last näinud. (Kui kuidagi ta öösiti ka magama saaks, oleks elu nagu paradiis.)

Ida on rõõmus, sest ta vanemad on rõõmsad. Me tegeleme temaga suurima hea meelega. Aga me ei jaksaks seda teha 24/7. Meil on vaja lühikesi pause lapsest. Aega iseendale. Ja ma olen aru saanud, et see mitte ei tee meist rongavanemaid, vaid pigem just teeb see meist head vanemad. Puhanud ja rõõmsad vanemad, kes viitsivad ja tahavad lapsega tegeleda. Mitte väsinud ja tüdinenud. See, et ma julgen välja öelda, et ma lapsest vahel ka ära väsin, ei tee minust sugugi mitte halba ema.

Sel nädalavahetusel oli ka Ida vanaema ja tädi Merle hoida. Meil oli Diipis vaja nii palju teha -otsida terassimööbel, pidada koosolek töötajatega, panna paika tegevuskava, plaanid suveks jne jne. Jah, ka Idaga koos saab seda teha, aga ilma lapseta on tunduvalt lihtsam. 

Kodus hakkas Marek terrassi ehitama. Põhjus? Et Idal oleks hea seal suvel päikese käes ringi tuterdada. Ilma et me peaksime muretsema puukide ja muu jama pärast. 

Õhtul kui me toas telekat vaatasime, tundsime me mõlemad, et midagi on justkui puudu. Ida õhtune lalin. Nii vaatasime me koos telefonist Idast tehtud videosid.
Ja noh nüüd on meil võimalus ju igal hetkel imetleda "wallet-size" pilti Idast. Ülejäänud suguvõsa mahub ühele seinale ära, aga Ida pildi jaoks oli eraldi seina vaja. Isikukultus või midagi;)

Marek naljatas, et näe, jälle kui Idat ei ole on laual alkohol, et ma jätan ju meist puhta alkohoolikute mulje. Aga no mis teha. Kui laps kodus on, siis ei saa juua, järelikult on kogu alkohol vaja ära hävitada siis kui laps kodust ära on. 

Muideks, see Moet tekkis meie baarikappi eelmise aasta veebruaris. Me plaanisime selle ühel laupäeval lahti teha. Päev enne seda tegin ma rasedustesti. Nii see šampus seal kapis seisis. Eilseni. Meile tundus, et me oleme nädalavahetusel nii tublid olnud, et võime end natuke premeerida. 

Pool peenest joogist lahtus aga ikka ära. Sest jälle kord jäime me teleka ees magama.