Täna öösel otsustas ta ärgata pool 12. Pool 12! Mitte järgmisel pärastlõu al loomulikult, ikka samal õhtul. Te teete minuga nalja vä, mõtlesin ma kui Marek mulle kella ütles. Ma ajasin end voodist üles ja lootsin, et mul õnnestub Ida magama kussutada. Aga ei, tšikk ei olnud seda nägugi, et ta tahaks mu elu lihtsaks teha. Kõigepealt püüdis ta end voodis risti keerata, unustades ära, et ta ei ole enam peopesasuurune. Loomulikult jäi ta sekund hiljem hätta ja tõstis hädakisa. Ma panin ta uuesti õiges asendis pikali. Siis oli tal ilmtingimata vaja end kõhuli keerata. Aga mitte magama jääda, vaid nagu väike auruvedur nohisedes edasi liikuda. Voodipeatsini. Siis tõusis jälle hädakisa. Ma tõmbasin ta allapoole. Kõik kordus uuesti. Risti voodisse. Hädakisa. Peaga vastu voodiäärt. Hädakisa. Oli selge, et niisama ta enam magama ei jää. Ma tegin talle süüa. Kui muidu ikka söök tõmbab Ida uniseks, siis seekord oleks ma talle justkui energiajooki sisse söötnud. Iga sõõmuga läksid ta silmad suuremaks.
Ma olin püha viha täis ja valmis midagi aknast välja viskama. Idat siiski vist mitte, aga midagi esimesena kättejuhtuvat. Saabus päästemeeskond Mareki näol.
" Sa pead rahulik olema," õpetas ta ja masseris Ida selga. Ma kortsutasin kulmu. Ikka püha viha täis. Veerand tundi hiljem vihastas Marek mu peale, haaras Ida kaenlasse ja läks temaga teise tuppa. Ma kuulsin, kuidas ta oli rahulik, kuidas ta kannatus katkes, kuidas ta proovis üht ja teistmoodi Idat magama saada. Ma kuulsin küll, aga ei teinud välja. Mul oli kopp ees. Tund aega hiljem saabus siiski vaikus.
Kolme paiku kuulsin ma, et Marek läks Idale süüa tegema. Ma kuulsin, aga otsustasin mitte välja teha. Las Marek madistab temaga.
Kell viis ulatas Marek mulle voodisse kõige laiemat naeratust naeratava Ida. Oli ärkamise aeg! "Nüüd on minu kord veidi magada,"lausus ta ja komberdas tagasi magamistuppa. Ma ei saanud vastu vaielda. Mul oli ju siiski öösel õnnestunud magada.
See laps ajab meid niimoodi varsti hauda. Mina ei tea, kus see laps on, kellest teised räägivad. Et jääb magama kell üheksa, sööb natuke kell kolm, siis kuus ja magab veel kaheksani. Mina sellist last näinud pole:)
Kusjuures muidu pole mul Idale ühtegi etteheidet. Päeval on ta tõeline heatujulaps. Ajab naerma. Ja on armas. Vaid öösel muutub ta väikseks põrguliseks.
"Mina ei tea, kus see laps on, kellest teised räägivad. Et jääb magama kell üheksa, sööb natuke kell kolm, siis kuus ja magab veel kaheksani. "
ReplyDeleteOi, kui tuttav jutt. Meie oma teeb ka meile magamajäämisega suuremat sorti tsirkust, aga nii kui mehe vanemad teda hoiavad, siis jääb neil süles istudes lihtsalt magama, ei jonni, ei hammusta, lihtsalt naeratab ja laliseb. Nii kui meie jälle silmapiiril oleme, siis kohe kisa taevani :D
Aa ja minul tuleb see öösel mitte välja tegemine nii hästi välja, et kui ma alguses teesklesin, et ei kuule, siis ma nüüd enam tegelikult ka ei kuule :D Õnneks hakkab meie oma vaikselt mõistma, et tegelikult võiks ikka öösel magada. Ehk lohutab sind ka natuke, sest ega mõned kuud tagasi olid meie ööd täpipealt samasugused aga praeguseks on umbes 5 ööd seitsmest sellised, et magab 20.00-06.30 ilma ärkamata.
Oi, kuidas ma unistan sellistest öödest ja lohutan end sellega, et ühel hetkel ta ju hakkab biiti jagama ning mõistab, et ööd on magamiseks.
ReplyDeleteMinu meelest ärkab laps sul ju öö jooksul suht vähe. Mul ärkas selles vanuses iga 1-1,5 h järel.
ReplyDeleteTegelikult ma just soovitaks varem magama panna, kell 7, hiljemalt 8. See on levinud väärarvamus laste puhul, et on kauem üleval --> järelikult väsinud --> järelikult magab paremini. Tegelikult täpselt vastu pidi - kui on liiga väsinud, magab rahutumalt.
ReplyDeleteJa tõesti, 7 tundi jutti pole paha. Kas Ida magab teie toas? Võibolla magaks rahulikumalt omaette juba? Sellega on muidugi seinast-seina arvamusi - kes on kaisusmagajad, kes oma voodis. Meil töötab see teine variant - kui laps just õues vankris ei maga, siis alati oma toas ja oma voodis. Aga mitmel tuttaval pigem see kaisusmagamise variant sobib. Nii et ei oskagi soovitada muud, kui et kannatust! ;)
Ma olen ka kuulnud, et ei ei ole õige kauem üleval hoida, et see ei tähenda et paremini magab. Või tegelikult ma olen seda isegi täheldanud, et mida varem magama, seda paremini magab, aga teda magama saada...
DeleteTegelikult magab ta rohkem oma toas omaette, lihtsalt kui nohu oli, siis kanaema ei julgenud teda üksi jätta ja magas meiega koos. Meile kaisusmagamine tegelikult ei sobi, sest siis magame ise vel vähem (ärkame iga ta liigutuse peale).
Täna öösel magas ta kusjuures täitsa kenasti. Ärkas korraks kell üks, sest oli risti voodis ja ei mahtunud ära, kell kolm tahtis tiba süüa ja klassikaliselt pool kuus hakkas ärkama, siiski saime ta veel pooleks tunniks magama pärast mõningast mauramist:)
Eks ta tegelikult ju ongi nii, et peame kannatlikud olema. On halvemaid ja paremaid öid, vahel lihtsalt tahaks viriseda ka:)