Rongavanemad ja 50 parimat restorani

Minu rongavanema geen aina süveneb. Kui keegi on nõus Idat hoidma, siis mina vastu ei ole. Ses mòttes, et ma ei ole kangelasema, kes lapsega üksi hakkama saab. Ma ei tahagi üksi hakkama saada, mulle meeldib kui  mul aidatakse Idat hoida. Nii me viisimegi Ida pühapäeval tädi Merle juurde ja nautisime 24h puhkust.

Õhtul kui Ida ära olime viinud, oli meil küll plaan veidi veini juua ja telekat vaadata ("Viini postmargi" vaatame raudselt lōpuni. Raudselt!), kuid pool veiniklaasi ja 20 min filmivaatamist hiljem norskasime me òndsas unes diivanil teleka ees. Aga ma sain peaaegi terve öö magada! Ma küll ärkasin nagu ikka kell üks ja kolm ja viis, aga sain kiiremini aru, et ei oea tormama süüa tegema kui siis kui esimene kord lapseta olime. 

Eile kui end garderoobis riidesse sättisin oli küll veider tunne. Et ma päriselt ka saan rahus kostüümi selga proovida ja ei pea muudkui toa poole kiikama, et kuhu Ida  nüüd juba jõudnud on. Väike metsaline liigub ju helikiirusel ja ikka teravate nurkade suunas. Kuid mitte eile. Eile sain ma täitsa omaette hommikut nautida. Ma ligunesin isegi tervelt tund aega vannis. Ja pärast seda istusin diivanil haudvaikuses. Lihtsalt olin. Ja siis hakkasin end vaikselt kokku pakkima

Aga kuhu me siis eile end sättisime? Eile oli selline päev, kus tehti teatavaks Eesti 50 parimat restorani. Edetabelisse pääses kokku 12 uut söögikohta. Mul on nii hea meel, et Diip ka nende seas oli. Neli kuud pingutusi on vilja kandnud, raskuste ja katsumuste kiuste (või nendest hoolimata) on Diip üks 50 parimast. Oktoobris selgub ka paremusjärjestus. On mida oodata. Ja mille nimel vaeva näha.
Eesti 50 parima restorani nimekirja leiate siit: www.eestimaitsed.com<http://www.eestimaitsed.com/>

Mulle väga meeldis Rootsi esineja, kes rääkis sellest, kuidas nad üritavad Rootsit reklaamida kui hea toiduga maad. Et Rootsi ei oleks tuntud vaid Ikea ja Volvo poolest, vaid hea toidu poolest. Sellega seoses tuli mulle meelde see, kui ma EASist toetust tahtsin saada. See peaks olema Ettevõtluse ARENDAMISE Sihtasutus, eks? Aga kui ülbelt mulle sealt vastati, et "jälle üks toidukoht? Ja Kalamajas? Miks te üldse arvate, et te püsima jääte? Noo te võite ju proovida, aga ma ei usu, et teil lootust on" Summa, mis EAS teoorias välja käiks, on max 5000 eurot. Seadmete ostmiseks. Selle saamine on tehtud nii tüütuks, et ma usun, et suurem osa ettevõtteid loobub. Ma mäletan, et me oleks saanud näiteks kassaprogrammi ostmiseks. Selleks oleks ma pidanud (1kuuse lapse kõrvalt) täitma mustmiljon vormi ja ootama nii kaks kuud kuni taotlust menetletakse.  Selle aja peale oleks me juba pidanud uksed avama. Aga toetust ei saa juba toimiv ettevõte. Ja nii edasi. Kui sulle on ka öeldud, et toitlustust me tegelikult ei toeta, siis ega pole motivatsiooni ka. 

 Ühesõnaga EASilt toetuse saamine ühe toidukoha avamiseks on nullilähedane. Sind naerdakse hoopis välja. Samal ajal aga Rootsi näeb riigitasandil vaeva, et maailmale Rootsi toitu tutvustada. Eestis on igaüks enda eest väljas. (See ei kehti ju sugugi vaid toitlustuse kohta.) Põhiline on, et saaks kedagi alavääristada vòi halvustada.

Ma lugesin täna ka Delfi kommentaare "50 parimat restorani" ürituse kohta. Seal ei olnud ühtegi positiivset kommentaari. Kõike ja kõiki tehti maha. Diip ilmselt läheb Delfi gurmaanide jaotuses "mòttetu hipsterkohviku" kategooriasse. Ma tahaks neile halvustajatele öelda, et te tehke üks selline "mõttetu hipsterkohvik" valmis ja vaadake siis, kas selline tunnustus nagu olla üks Eesti parimast söögikohast on ikka nii "mittevajalik eneseupitamine". Me oleme Diipi pannud kõik oma säästud, aja, närvid, me oleme võidelnud võitlusi, mille peale normaalne inimene oleks ammu alla andnud, me oleme juba üle aasta tegutsenud selle nimel, et Diip oleks Diip, mitte mõni suvaline kiirsöögikoht. Uskuge mind, siis on ikka hea tunne küll, kui sind tunnustatakse. Ja ma ei häbene, et ma selle üle uhke olen. Me oleme ise hakkama saanud! Inimesed, kes meie juures töötavad, on fantastilised. Paremat seltskonda annaks tahta. Miks ma siis peaks häbenema seda, et mulle meeldib see, kuhu me juba jõudnud oleme. Nii lühikese tegutsemisajaga.

Muidu üritus ise ei ole tegelikult midagi muud erilist kui vaid ettekääne keset lõunat šampust juua ja maitsvaid suupisteid nautida, natuke lorajuttu ajada, teiste kogemusi kuulata ning vaadata, kes on need 49 teist parimat toidukohta.

                                                      Foto:Lauri Laan

Ja siis nagu muuseas mõni pilt oma olemasoluga ära rikkuda. Nagu näiteks see: 

Foto:Lauri Laan

Aga ma ei saa ka sinna midagi parata, et ma maailma kõige ebafotogeenilisem inimene olen ja nagu Väike Mukk välja näen. Ma pean sellega lihtsalt leppima. Ja noh olgem ausad, ega see üritus ka all about me ei olnud. Oluline on see, et meil on nüüd ukse peal selline vahva kleebis: 

Sel põhjusel lasin ma Marekil endast isegi Diipi ees pilti teha. Uhke tunne ju ikka ka. Ja vahi vaid, endalegi üllatuseks seekord päris Väike Mukk välja ei näe. Mõnikord väga harva õnnestub mul ka normaalselt pildile jääda:)

Igatahes. Astuge sisse! Ootame teid ja püüame veel paremaks saada kui me nelja kuuga juba oleme saanud. See on suurepärase tiimi suurepärane töö. Nii juhtub kui imelised inimesed kokku satuvad. Kamp diipe hullukesi, kes teevad oma tööd suure naudingu ja kutsumusega. Südamest. 

Ja ma jõudsin järeldusele, et kuigi ma aegajalt vajan Idast väikest puhkust, siis ta on ikka  üks armas väike trollilaps.  Hea tuju tuleb kohe peale teda vaadates.