Kuidas mu(lt) laps ära võeti

Kui me Marekiga kolmapäeva hommikul tädi Pepe juurde Idale järele läksime magas Ida õues õndsat und. "Mis me ikka ta'st üles ajame," arvas tädi Pepe, "las ta magab oma une ära." Nojah, rongavanemad nagu me oleme,olime me sellega nõus. "Me siis lähme käime oma käimised ära," ütlesime meie ja läksime Idale uuesti õhtul järele. 

Neljapäeva hommikul oli mul vaja pangas käia. "Ma toon Ida su juurde magama," helistasin ma tädi Pepele. Et mul õhtupoolikul oli veel plaan maniküüri minna otsustas tädi Pepe, et  mis ma ikka Idale järele tulen vahepeal, et käigu ma oma käimised ära ja tulgu siis järele.  Kella neljaks olin ma oma toimetamised ära teinud ja läksin Idale järele. Ida magas jälle. "Las ta magab selle magamise veel ära," arvas tädi Pepe, "mine aga aja sina oma asju." Nojah, kehitasin ma õlgu, mis mul sellise puhkuse vastu olla saab. "Ma helistan sulle kui ta ärkab," lubas tädi Pepe. 

Tartus on vahemaad nii väikesed, et ma jõudsin läbi käia kõik poed, ma jõudsin isegi juuksuris tuka ära lõigata, aga Pepe ei olnud ikka helistanud. Ma läksin kohale. Pepe naeris:"Sa ikka ei suuda eemal olla jah." 

Ei no mitte seda, aga ma lihtsalt ei osanud enam midagi asjalikku oma vaba ajaga peale hakata. 

"Kui sul homme ka midagi vaja teha on, siis võid ta jälle siia tuua," ütles tädi Pepe. 

Nii ma ta siis reedel jälle Pepe juurde magama viisin. "Ma pärast hea meelega kärutaks temaga tagasi, et anna siis teada kui tal uus magamisaeg tulema hakkab," leppisin ma Pepega kokku. Ma jõudsin jälle käia läbi kõik poed, juuksurid ja igavlemagi hakata kui siis lõpuks Pepe helistas ja teatas, et ta ikka ei annaks Idat veel ära, sest Ida olevat nii halvasti maganud ja pigem oleks mõistlik lasta tal veel üks uni ära magada. Mul tekkis veel umbes kaks tundi vaba aega. 

Kujutate ette, et ma ei osanud selle ajaga mitte midagi peale hakata. Me käisime veelkord kõik Tartu linna poed läbi. Pepe ei olnud ikka veel helistanud. Ah, põrgusse! ma lähen Idale järele, mõtlesin ma. Tädi Pepe ja tädi Veste naersid akna peal kui mind lähenemas nägid. 

"Sa ikka ei suuda," itsitasid nad. 

"Mul ei olnud enam midagi mõistlikku teha, ma mõtlesin, et ma siis parem joon siin kohvi," vastasin ma. "Ah, eks sa ikka natuke käid luuramas ka, et kas me ikka saame lapsega hakkama," ei jätnud nad naermist mu üle. Sest tõepoolest, kuigi Pepe oli mulle sada korda öelnud, et helistab kui ma Idale järele võin tulla, aga mina trügisin ikka kogu aeg varem platsi. Hea et tõesti veel akna taga ei luuranud. 

"Homme hoian ma oma last ise," ütlesin ma kindlalt kui Idaga lahkusime. 

Täna ei tahtnud Ida hommikuund magada. Mis mul siis muud üle jäi kui Ida ikka tädi Pepe juurde vankrisse magama viia. "Kuule, aga ma jätan ta täna üldse siia enda juurde, mul oma laps on ära ja mul on igav. Saad sa ka veel ühe öö puhata," pakkus tädi Pepe välja. Esimest korda kogu selle nädala jooksul tundsin ma, et mis ema ma selline olen kui muudkui vaid käin last vaatamas ja nüüd jätan ta ööseks kah jälle "linna peale". Mida küll inimesed arvavad?! Siis aga mõtlesin, et need, kes mind halvaks emaks peavad, teevad seda juba niikuinii. Et mis seal enam vahet on.

Ja Idale tädi Pepe juures meeldib. Seal on terve külatäis "mutte", kes teda poputavad. Nii mu'lt laps ära võetigi. Ma ei osanud oma vaba ajaga midagi teha. Kogu Tartu oli mul juba risti-põiki läbi käidud. 

Vaba aja sisustamise eest hoolitses vanaema. Tema vedas meid Maarjamõisasse. Muidu ikka kipuvad lapsed puude otsast alla kukkuma, aga vot meil potsatas vanaema õunapuu otsast alla. Sest on ju täitsa loogiline, et 82-aastane vanaema ronib puu otsas. Ehtne vanaema õunapuu otsast. Kolm tundi traumapunktis ja oligi päev otsas. Vanaema sai käe kipsi. No ehk püsib nüüd rohkem maa peal. Või tuleb ta mullikilesse panna, sest ega see pole esimene kord kui ta puu otsast alla sajab. 

 

Aga kui Ida kõndima õpib, siis me pakendame küll kogu maja mullikilesse. Nii kurb oli neid nutvaid mudilasi vaadata.