Seega ei tohiks mind imestama panna ka töökuulutus, kus Norra saatkond otsib koduabilist. Arusaadavalt peab ta oskama võõrkeeli. Oli vist kolm. Vist ei sobi enam võtta tööle kedagi, kes alla kolme võõrkeele oskaks;) Aga mitte see ei pannud mind imestama, sest sellest nõudest siin saan ma aru.
Aga... Nad otsivad koduabilist. Koduabilist, kes koristaks, teeks vajadusel süüa, jälgiks et kõik kodumasinad oleks töökorras ja vaataks, et need oleks remonti viidud, tegeleks kergemate välistöödega ( näiteks riisumine?) ja vajadusel assisteeriks vastuvõttude korraldamist. Ehk siis tööpakkumine ühele korralikule koduperenaisele, eksju? Ma usun, et selliseid inimesi, kes selle tööga hakkama saaks, on Eestis jalaga segada.
Oletame, et ma olen oma kolme lapsega sada aastat kodune olnud ja tahaks nüüd tööle minna. Erilisi oskusi mul pole, sest ma olen nii kaua lihtsalt koduperenaine olnud. Ainuke, mida ma teha oskan, on söögitegemine, kodu koristamine, pesu voltimine. Ma oskan seda ideaalselt, see on need viimased sada aastat olnud minu töö. Laste kõrvalt olen ma õppinud salvrätikust luiki voltima ja õuntest öökulle meisterdama. Mu hobideks on lauakatmine ja mul on laitmatud kombed. Mu lemmikraamatuks on Maaja Kallasti " Oh ajad, oh kombed". Ehk siis ma olen perfect housewife! Ja ma leian töökuulutuse, et otsitakse koduabilist. Sobiv nagu rusikas silmaauku, eks?
Aga nii lihtne see pole. Tööd saab inimene, kel on 2-3 aastat töökogemust soovitavalt restoranis või hotellis. Ideaalis diplomaadi perekonna juures. Kasuks tuleb söögitegemise oskus. Päriselt? Palun selgitage mulle, miks? Miks ei sobi seda tööd tegema tavaline kodupereanaine? Ma võin pea anda, et heade kommete, suurepäraste etiketialaste teadmiste ja kogemustega koduperenaisi on nii palju. Vaadake kasvõi koduste naiste blogisid! Osa neist on imenaised. Aga pole kunagi restoranis ega hotellis töötanud.
Seega koduabiliseks ei sobi. Ime et ka selles töökuulutuses ei otsita inimest, kes lisaks kórgharidusele ja kogemusele ning viiele võõrkeelele ka lindude ja loomade keelt oskaks.
Kas te, kulla Norra saatkonna inimesed, tõesti arvate, et inimene, kes on 2-3 aastat hotellis või restoranis töötanud, oskab parem koduabiline olla? Ma olen tegelikult selles töökuulutuses pettunud. Ma arvasin norrakatest paremini. Ma ju tunnen norrakaid...
Samal ajal meie Britt Idaga oleme emme elutoa seapesaks keeranud. Ilmselt ei jõua emme ära oodata, kuna me juba ära läheme;) Kusjuures mulle praegu sähvatas, et idee poolest sobiks ka minu kohe töötu ema koduabiliseks. Kahju ainult, et ta 16 aastat kriminaalhoolduses töötanud on. Muidu sobiks ja oi kus talle meeldiks majandada ja organiseerida, aga vot see töökogemus rikub kõik ära.
Noh, õnneks Töötukassast saab ju ka miski 40 euri kuus*, millest ära elada.
* mul pole tegelikult muidugi òrna aimugi, palju Töötukassast raha saab, panin lihtsalt huupi mingi summa.
Töötajatest rääkides (ja ühtlasi teemast täiesti kõrvale kaldudes) tahaksin kiita Diipi töötajat Markust, kellele kahjuks ei saanud kaardiga tippi jätta. Eileõhtuse esmakordse külastuse Diipi tegin just tänu blogile. Ja varsti tulen sinna ka oma titaga, keda ilmselt küll enam suvalisel hetkel mähkimislauale ei topi (kuigi tahaks kui nii lahe võimalus on), aga mängunurka küll külastaks! Toit oli ka täitsa hea!
ReplyDeleteSeda on suur rõõm kuulda:)
DeleteSama täheldan Soomes, kus assistendi töö jaoks ( kirjeldus pm selline, et paneb hommikul tule polema; vastutab kohvimasina puhtuse eest ja voib-olla vahetevahel laseme tal mone arve ka saata) noutakse erialast, st. kaubaduskorgkooli haridust ja soovitavalt pikka eelkogemust. Ja just ses järjekorras, minu 10 a myygivaldkonnas eriti ei loe:). Olen meditsiiniharidusega ja mul on pidevalt soov neile töökuulutustele vastata, et osasid oma endisi kursaodesid ma kyll inimese lähedale ei laseks, mis siis et neil paber on, niisamuti ei tee paber inimesest head myyjat. Aga ses elus paber tuleb enne inimest, paraku.
ReplyDeleteTöötukassast saab natuke sõltuvalt sellest, kas sul oli tähajaline leping, tähtajatu või koondamine. Koondamine on minu arust kõige "tulusam", kuna andis kõige suurema protsendi su viimasest palgast 100-ks päevaks. Tähtajaline (nt. ka kellegi emapuhkusel oleva inimese asendaja) sain 2010ndal 60% oma endisest palgast, 100 päeva. Edasi 40%. Ja iga kuu tuli end näitamas käia ja rääkida, mida oled tööotsimise alal korda saatnud (no see tuli lihtsalt üle elada, mõni konsultant oli täitsa armas ja tasemel ka). Ja kui pakutakse "erialast tööd", aga sa ei võta vastu, siis vist kaotad oma raha. Minul võimaldas väga kenasti terve aasta kodus olla, kuna eelmine palk oli nii hea, et nüüd ei saa seda 40%-gi, kuigi käin kahel tööl osalise koormusega :). Samas ei olnud ohtu, et keegi ka midagi otse erialast pakuks, mis tuleks ära öelda. Pigem tegelesin sel ajal muuhulgas oma firmale aluse panemisega, vaikselt ja tasapisi.
ReplyDeleteKandideerida tasub alati! Kunagi ei tea, kui palju tahtjaid üldse on. Kui kuskilt puudu jääb (nt sama valdkonna töökogemusest), siis tuleb lihtalt motivatsioonikirjas kirjutada, miks sul ikkagi võrdväärsed kogemused olemas on.
ReplyDeleteLoomulikult otsib enamik tööandjaid utoopilist ideaalinimest, aga paljud meist siis sellised on, mingeid kompromisse peab tööandja tõenäoliselt tegema.