Deemonbeebi sai kuuekuuseks!

No vot siis. Veel eelmise aasta alguses rääkisin ma, kuidas "ei mjina ljapsi taha, ikka pjuudrit ja njäokreemi". Ma tegelikult isegi teadsin, et ei saa lapsi. Kaks kuud hiljem ei suutnud ma uskuda, et rase olen. Kuidas? Mina? Mis? Ma ei osanud isegi seisukohta võtta. Ma mäletan, et ma nutsin kui teada sain, et rase olen. Ma ei teagi, miks. Ma kartsin Marekile öelda. Ma ei teagi, miks. Mul oli piinlik. Ma ei teagi, miks.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma aru saama, mis tegelikult toimub, kuid sellegi poolest ei suutnud ma uskuda, et Britt Ida Loviisa päriselt ka olemas on. Noh nii kohe päriselt päriselt.
Täna vaatan ma seda väikest inimest oma kõrval ja ei suuda uskuda, et ta on juba kuus kuud  olemas olnud. Ja et ta nii äge on. Tõeliselt vahva tšikk! Jah, eks ta öösiti ikka oskab paras deemonlaps ka olla ja paneb ikka aeg-ajalt mu närvid proovile, aga nii veider kui see ka pole, siis halvad asjad kipuvad ikka meelest minema ja rõõmu on ikka kordades rohkem. Päevad on kohe kuidagi teise tähenduse saanud.

Nii veider, kuidas üks väike tegelane nii palju muuta suudab. Mõtteid. Suhteid. Elu üldse. Ja kui palju rõõmu selline tilluke põngerjas tegelikult pakkuda suudab. Ma ei oleks seda kunagi uskunud. Mul on hea meel, et ma teada sain.

Täna ostame me Wernerist ühe tordi ja peame sünnipäeva:)

*ei ole just väga originaalne jälle samu pilte kasutada, aga suurem osa miljonist Idast tehtud pildist on ju kodus arvutis.

Avastasin, et pilte on ju väga lihtne juurde tekitada. Piisab vaid uutest tennistest ja ongi telefonis sada uut pilti juures;)
 

                            
Ja igaks juhuks jalutasime Wernerisse ka. Et kooki osta. Jõudsin kenasti kohviku ukse taha, aga avastasin siis, et ei saa käruga uksest sisse ja jalutasin koogita tagasi. Ilmselt parem ongi. Trenn see eest oli korralik. Toomemäest üles ja alla, üles ja alla. Ühtlasi sain ma kogu linnale ka oma uhket uut käru näidata. Mina poleks ju mina kui ma oleks mõne teistsuguse käru ostnud. Ikka roosamast roosa ja Tatty Teddyga. See Nagu Uus pood on ikka täitsa vahva, igasugu asju leiab.

                             

Nii et kooki sünnipäevalaps küll ei saanud, aga mõned uued asjad ikka. Ma ju räägin, et isegi kui mina Idat ära ei hellita, siis vanaemad ja tädid teevad seda minu eest. Kui mõni tädi tahab veel kingitusi teha, siis Nextis on ühed kenad kassidega teksad, mis Idal täpselt puudu on.

Kui ma oleks emmeta poes käinud, siis ma oleks need püksid oma viimase raha eest ära ostnud, aga emme oli kaasas ja ei lubanud. Ma tahaks salaja tagasi minna;)