Rumalad inimesed

Ma ei kannata rumalaid inimesi. Veel vähem kannatan ma rumalaid inimesi, kes peavad end targaks ja kaagutavad kaasa asjades, millest nad mitte midagi ei tea. Ja nad ei süvene. Aga nende otsus on oluline ning nendega peab viisakalt käituma, kuigi tegelikult tahaks nad juba ammu puu taha saata. 

Me oleme Diipis oma asjadega jõudnud nii kaugele, et meil on paigas isegi menüü ja veinikaart. Kohal oleks ka mööbel ja köök, kuid me ei saa asju sisse viia ja oma kohale paigutada, sest ikka veel on meil puudu kaks allkirja. 

Tegime rumalat nalja (ja sülitasime küll kolm korda üle õla), et pane tähele, et isegi kui kõik dokumendid esitame, nii nagu peab, leitakse ikka, et midagi oleks veel vaja. Ja voila! Saimegi teada, et midagi on ikka puudu, kuigi firma X kelle allkirja me ootame, ise saatis meile ülevaate vajalikest dokumentidest. Kaks nädalat oli vaikust ja kui me nüüd uurisime kaugel nad oma asjadega on, saime vastuseks küsimuse, kuidas meil edeneb, kas nõusolekud on olemas ja kas üks uus dokument on samuti olemas. 

Dear Mother of Jesus, miks? Miks see nii vaevaliselt läheb? Samal ajal kui kõik muu sujub. Ma tunnen suus juba küülikuleeme ja piruka hõrku maitset, aga ühest tillukesest koerasabast üle ei saa. Mis järgmiseks? Nõusolek Savisaarelt, eriti nüüd kui ta jälle linnapea on (mis on juba hoopis omaette teema ja tekitab minus küsimuse, kas Lasnamäe ikka on üldse Tallinn)?