Aga no on alles asju kokku kuhjunud.
Asju kokku pannes ja organiseerides ja läbi vaadates tabas mind selline veider roosamanna-titemamma-tunne. Vaatasin tibatillukesi asju, tundsin kerget paanikat, et kui väike see Koll Molly siis olema peab, et on võimalik, et nii väikesed riided selga mahuvad ja kuidas mina sellise riietamisega üldse hakkama võiks saada, kuid veidral kombel tundus see kõik natuke armas ka. Sest riided on lihtsalt nii armsad.
Totaalsest suhkruvati ja roosamanna overdose'ist on puudu vaid roosa tutu-seelik.
Kurikuulsa haiglakoti sain ma ka kokku. Viskasin sisse suvalised asjad, just nagu läheks nädalavahetuseks Tartusse. Kontsakingad asendasin küll sussidega, aga põhimõtteliselt on koti sisu sama. Ja Stockmann on ju tõepoolest kohe seal samas kõrval hädavajalikeks ostudeks. Tea, kas Michael Korsi mobiiltelefonihoidja võiks kvalifitseeruda hädavajalike asjade hulka, mille järgi Marek saata? Võiks ju...
Kalevipoeg jääb küll maha, aga mingi raamatu võiks moe pärast ikka kotti visata. A nagu Aabel on hetkel mu öine lektüür. Tõeliselt täiskasvanulik valik, I know.
Täiuslikust rahulolust on puudu veel voodi. Sinnani tahaks järgmisel nädalal jõuda. Aega peaks veel olema. Sest enne 14.10 mulle väga sünnitada ei sobi, siis saab Diip uue lae, Marek hakkab ehitama baarileti, kohale jõuavad toolid ja lauad. Ma tahan üldpildi ära näha, et teada, milliseid sisekujunduselemente me peame meisterdama hakkama. Eile kusjuures said esimesed mööblitükid juba Diipi viidud. Kõlab lausa uskumatuna.
Teosammul, viivituste ja takistustega, aga ikka järjekindlalt lõpptulemuse suunas.
Ainult, et kolme kuu pärast pakid riided jälle ära, kuna kõik on lapsele väikeseks jäänud ja avastad, et pooli riideid pole sa jõudnud lapsele selga panna. Minul oli selline lugu. Aga jah, see roosamanna ning pitsid-satsid on uskumatult vahvad.
ReplyDeleteSelles, et pooled kasutamata jäävad, pole kahtlustki:) Aga paar pitsi-satsi-roosamannat soetan sellegi poolest juurde;)
DeleteMe oleme ka saanud palju riideid nö teisel ringil - aga mõned asjad pidin ikka ise ostma. Mõne ilusa kleidikese, kassipildiga tudukombe, lipsukestega sukapüksid... Titepoodides oli enne sünnitust ja ka peale ikka siuke AAWWwwwwwwww! tunne koguaeg. Jõuludeks lähen ja ostan Debenhamsist talle kleidi ka, seal on super ilusaid asju...
ReplyDeleteJa noh, kuna meil on suguvõsas üle paljude aastate esimene pisike, siis tuli ka tarbeesemeid osta. Vanker nt - olin alati arvanud ,et ei osta oma lapsele 10 000 kroonist vankrit, aga maksin lõpuks 700 euri, mis on close enough. Võibolla ei oleks ostnud, aga täiesti juhuslikult sain nii palju preemiat, kui palju maksis uus Hartan:)
Voodi ostsime ka uue, kummuti lapse asjade jaoks, mähkimislaua. sellest ma ei räägi, et me uue korteri ostsime:) Vanas oleks laps pidanud olema ka suvel viltide ja kasukaga...
PS nii kallis vanker oli läbikaalutud ost siiski - mul oli vaja, et saaksin jooksmas käia sellega, et oleks super manööverdamisvõimega ja kerge. Ja no vastupidav ka - et kui vennal v õel kunagi beebid on või nii. Ja järelturu peale mõtlesin ka (kui perel vaja ei lähe) - Hartaneid ei liigu eriti, need pidid rohkem käest-kätte liikuma, ehk õnnestub see siis soodsalt maha müüa.
DeleteEks siin on sama, et kaine mõistus mõtleb, et pole midagi vaja, aga siis tuleb see aaawww-tunne peale ja noh siis on justkui kõike vaja. Isegi rohkem kui endale uusi saapaid, uut parfüümi või muud sellist eluks hädavajalikku;)
Delete