Kodus

Ma tegelikult olin haiglaga juba täitsa ära harjunud, lõppude lõpuks oli see ju viimase kahe nädala jooksul rohkem koduks olnud kui oma kodu, aga täna tundsin ma küll, et kui pean veel ühe päeva ühispalati roosade kardinate vahel veetma, siis vôtan tite ja pôgenen.

Niigi ôhutus ruumis sai viimaseks piisaks kui saabus üks isa, kes saapad jalast ära vôttes täitis ruumi meeldiva juustuaroomiga ning tagatipuks norinal magama jäi. Siis ma môtlesin, et faakkk! alles lahkus vene perekond, kellel terve üheksakorruselise majatäis rahvast külas käis, samal ajal kui minust oli tramm üle sôitnud, ja nüüd see.

Ônneks saime me aga koju. Sest kôik need väga olulised hinded ja näitajad olid maksimumid vôi korras. Maailma parim tunne on kodus olla! Loomulikult tunnen ma ikka end nii kohmaka ja rohmakana ja me ikka ei suuda päris hästi kokkuleppele saada, kas öösel magada või mitte ja kuidas või kas öösel süüa või nutta, aga ega need kokkulepped haiglaski paremin välja oleks tulnud.

Küll me ühel ilusal päeval üksteisega ära ka harjume ja mingisuguse kokkuleppe ikka saavutame. Mis meil muud üle jääb;)