Pisiasjad ajavad mind nutma. Mitte et mu nutukraanid varemgi väga kõvasti kinni oleks olnud, aga nüüd hakkab mul palju tihedamini ja suvaliste asjade pärast endast kahju.
Mul on tunne, et kõigil on mu'lt midagi vaja, aga kedagi ei huvita, et kuidas minul läheb, et kas minul võiks ka abi vaja olla.
Eriti löövad mul lained pea peal kokku kui ma saan töölt telefonikõnesid, et kas ma saaksin aidata. Siis ma tahaks küll karjuda, et hei! ma olen viimaseid nädalaid rase, püüan hakkama saada pea kolmkümmend kilo raskema keha ja paistes jalgadega ning väsin ära sokkide jalga panemisest, no offence, aga ma tõesti ei saa lubada, et olen iga hetk valmis telefonile või meilile vastama, isegi kui ma olen lubanud.
Ma olen rase, emotsionaalne ja väsinud! Laske mul olla. Või aidake vahelduseks mind. Tundke huvi ka minu vastu!
Ahjaa, järjest rohkem hakkab mul hirm tekkima. Kõik on nii lähedal ja reaalne. Marek peaks juba ammu päevad läbi Diipis mööblit nikerdama, aga ta peab mind valvama. Mina ei ole talle seda ülesannet muidugi määranud, aga ju ma siis suudan nii hädise mulje jätta, et ta ei julge mind järelvalveta jätta. Kui ma tal linnas kaasas tolknen, ajan ma ta endast välja, sest ma väsin ära ja muutun kärsituks. Nii et ta ei saa rahulikult tööd teha. Ja no natuke olen ma selline nännipunn ju ka, et... Tahan ju natuke rohkem tähelepanu hetkel.
Lisaks enesehaletsusele, ülekaalule ja erinevatele hirmudele ning ebakindlusele, olen ma ka väsinud. Mōnikord ma tunnen, kuidas mu silmad päeval kinni tahavad vajuda, aga mul pole aega magada vōi puhata, sest guess what, ka restoran nōuab oma osa päevast. Just kui ma olen plaaninud veeta päeva kodus, tuleb tormata linna erinevatele kohtumistele. Ma ei saa kōiki Mareki kaela ka jätta ja ega ei taha ju ka, sest nüüd ongi juba tegu nende pōnevate kohtumistega. Menüüd, nōud, personal... Et aga mitte iga päev vōi päevas mitu korda 60 km kärutada, mahutame me pōnevate kohtumiste vahele ka "igavad" kohtumised, mis on seotud seadmete jms-ga. Päevad kujunevad minu jaoks pikaks, koju jōudes olen ma nagu sidrun.
Ma ei suuda mōeldagi, et jōuaksin ka kodus veel midagi teha. Nii peab Marek lisaks minu eest kantseldamisele ( et kas ma ikka olen jalgade alla pannud, et veri paremini ringi käiks jne) tegelema ka tolmu imemise ja muude minu vastutusalasse kuuluvate töödega. Aga see pole ju veel kōik. Ma ju ootan, et ta teeks valmis kapi ja teeraja ja paneks kokku kunstnikerdustega esmaabi kappe ja otsiks autole uued rehvid ja parandaks teist autot ja tegeleks Diipiga. Ja mōtteid vōiks ta ka lugeda, et ta saaks aru, kuna ma oma mōtetes olen jōudnud nii kaugele, et just nüüd on see päev, kus ma olen nii stressis, et ootan, et ta kōigi nende viie miljoni tegevuse vahel leiaks ka vōimaluse, et salaja poodi tormata ning mind üllatada suure lillesülemi, uue parfüümi, tahaks öelda et seksika pesukomplektiga, aga sobiva leidmisega vōib hetkel probleeme tekkida, nii et sellest ma loobun, vōi igatahes millegi romantilisega.
Samal ajal kui mina vedelen hädise ja väsinuna diivanil.
Öelge mulle, et ma pole ainuke ülitundlik ja mōistmatu naine, kelle tujud ja emotsioonid on ettearvamatud! Ma "blogidraamadest" ja muudest pühadest netiavarustes leiduvatest tarkuseallikatest lugesin küll, et nii nōme on kui rasedad vigisevad ja virisevad ja ei mōtle positiivselt, aga ma tahtsin viriseda. Ma tahan mōnikord hädaldada. Ja hädaldan.
Homme on ilmselt hoopis teistsugune päev. Kōige pealt ultraheli, mis mus natuke pōnevust tekitab, kuigi ma ei tea, miks. Ma ju tean, kes mu kōhus elab. Vaevalt ta vahepeal koll Mollyks vōi pikakarvaliseks taksiks on muutunud.
Ja siis juba kohtumine kokkadega, kes terve nädalavahetuse on tegelenud restoranide menüüde analüüsimisega ning pannud kokku erinevad ideed meie enda menüüks. Selle kohtumise ees olen ma nii pōnevil, et unustan isegi väsimuse ja torina:)
See ajas ka närvi, kui kõik küsisid beebi kohta ja kedagi ei huvitanud, kuidas mina end tundsin (no okei, mõni ikka tundis ka). No okei eks - kuni ta mu kõhus oli, seni võib aru saada. Mõõdeti vererõhku mul koguaeg jne ja kui asi hulluks läks, siis meelitati ta varem välja eks. Arva, mitu korda PEALe sünnitust mu vererõhku mõõdeti? Täpselt suur ümmargune NULL. Kedagi ei huvitanud. Muud asjad ei huvitanud ka kedagi. Sünnitusjärgseks kontrolliks pead ka ise panema endale aja - ja seal ka kedagi ei koti:)
ReplyDeleteAga Sina ürita puhata ja magada - ausalt, kui valud peaksid algama nt õhtul ja sa oled enne terve päeva jalgel olnud, siis võib juhtuda, et ei saa enam puhata. Mul endal küll ei läinud seda tarkust vaja, aga ma arvutasin ja mõtlesin sellele enne pikalt. Kasuta iga vaba hetke magamiseks ja puhkamiseks, Sa ju ei tea, millal Molly tulla otsustab. Tõsi, positiivsed emotsioonid on ka abiks:)
Lubasin homme ja ülehomme täiesti liikumatult diivanil vedeleda. Et veidigi puhata:)
Delete