Emotsioon nr 98

Nii veider kui see ka pole, "gaasiballoon" oli 23.10 hommikuks siiski veidike oma tööd teinud ja ma tõepoolest liikusin edasi teisele korrusele sünnitustuppa. Perekonda valdas elevus. Hakkabki pihta. Lõpuks ometi! Kella kümneks oli kohale jõudnud ka Marek ning me istusime rahulikult toas ja ootasime, et tilguti hakkaks oma tööd tegema. Õhtuks on see kõik läbi, ütlesime me teineteisele ja arutasime Diipiga seonduvaid asju (nagu emotsioon nr 100-s mainitud).
Kella kolmeks kui Marek oli ühelt kohtumiselt just tagasi jõudnud, saadeks seal kommentaariks, et "mis, sa tulid ikka kohtumisele, kui su naine sünnitamas on?" (mis teha. kui tahame siiski 8.11 avada, tuli seda teha.) , olid mu valude vahed juba vaid kaks ja pool minutit. Vaatasin ktg-masinat ja olin pettunud, et see registreeris vaid 50-60% emaka tööd. Kui valus see päris valus siis veel on, mõtlesin ma. Sest see oli juba ikka piisavalt valus. Aga kohe varsti on see ju läbi, lohutasin ma end. Mõned tunnid veel. Mina panustasin kella üheksale. Marek lausa kella kaheksale.

Umbes kella neljaks kui arst mind läbi vaatama tuli, olid mu valud veelgi intensiivsemad, "aga mitte tapvad" lisasin ma, kuid selgus, et "läänerindel on ikka kõik muutusteta". Ma olin nutu ääre peal. Mu valud olid  täiesti tulutud. Kuidas see võimalik on?
Ja aina hullemaks need valud läksid. Iga valuhoo ajal hoidsin ma pead vastu külma akent ja surusin käed aknalauda, väljas läks pimedamaks ja ma hakkasin väsima. Seista ma enam ei jaksanud, sest mu jalad olid vahepeal muutunud Fiona omade sarnaseks. Ka need läksid iga tunniga aina hullemaks. Ja mina veel olin varem kilganud, et jumal tänatud, et mu jalad paiste ei läinud. Ja kuidas veel läksid!

Mul tekkis vaikselt hirm. Jalad läksid paiste, mu vererõhk hüppas lakke ja peavalud olid hirmsad. Ma hakkasin üle mõtlema. Samal ajal olid Marekil teised hirmud. Tema kartis, et kogu protsess on liiga kaua aega võtnud ja jälgis seetõttu pingsalt kõiki näitajaid. Ma ise ei suutnud enam neid numbreid vaadata, kuid Mareki nägu oli kui avatud raamat, ma sain kohe aru, kui talle midagi ei meeldinud. Samal ajal läksid murelikuks ka juba pereliikmed. Kell hakkas saama kaheksa, kuid ma ei olnud sünnitaja nägugi. See tähendab, et ma muidugi piinlesin põrgulike valude käes, naerugaas ei aidanud mitte muhvigi, aga sünnitusprotsessi algusest ei olnud kippu ega kõppu. Järjekordne arsti läbivaatus näitas, et viie tunniga oli edasiminek vaid 2cm. Ma oleksin reaalselt tahtnud kolmanda korruse aknast välja hüpata. Puudu oli veel 5 cm ja sellise ajagraafiku juures oli mul tunne, et sünnitan järgmise aasta aprillis, kui ma enne ise end kääridega lahti ei lõika, ära ei sure või aknast alla ei hüppa.

Kas Ida tõesti kavatseb venitada kaheteistkümneni, et ikka Skorpion ja Madu tulla, nii nagu talt eeldatud oli, mõtiskles Marek. Ma lootsin väga, et nii see siiski ei lähe. Vahemärkusena tuleb öelda, et kuigi Marek ise tundis end kasutuna ja arvas, et ei aidanud oma kohalviibimisega mind kuidagi, siis siin ta eksis rängalt. Sellest oli nii palju kasu, et keegi lihtsalt rääkis, teistel teemadel, istus kannatlikult mu kõrval ebamugaval taburetil ja lihtsalt oli olemas, mis sellest et ma ei vastanud, aga tema hääl rahustas mind. PS: nüüd saan ma ka aru, miks haiglakotis peaksid olemas olema vahetusriided mehele;)

Kella üheksaks oli selge, et meil läheb veel pikalt. Et valudele leevendust saada, oli järgmiseks sammuks epiduraal. Hirmuäratav, aga kui ma hetk tagasi olin nõus ise end kääridega lahti lõikuma, siis ma isegi ei suutnud seda niivõrd karta. Ma võdisesin pärast süsti külma käes ja tundsin, kuidas valud vaikselt talutavamaks muutusid.  Ktg- masin näitas küll ajapikku aina suuremaid kokkutõmbeid, kuid tänu iga kahe tunni tagant saadavale uuele süstile, suutsin ma valude vahel isegi magada või noh uneleda. Isegi Marek suutis tunniks ebamugavas tugitoolis silma kinni lasta. Niimoodi tiksusime me umbes kella kolmeni hommikul. Ilma süstita olid valuhood tapvad, pärast süsti jälle enam-vähem talutavad. Meile tegi muret edasi-tagasi siiberdav õde, kes aina mu vererõhku mõõtis, oli selge, et see koos intensiivse peavaluga ei olnud parim näitaja, perekond muretses selle pärast, et lootevesi oli juba liiga kaua aeg tagasi ära tulnud ja Marek muretses kõikide asjade üle korraga, püüdes samal ajal olla minu ees nii rahulik kui võimalik, kuid nagu öeldud oli teda võimalik lugeda kui avatud raamatut, ning edastada infot ka muretsevale perekonnale. Ma teadsin, et nüüd kaalutakse juba keisrilõiget ja mõtlesin, et miks te kurat siis mul nii kaua siin piinelda olete lasknud, kas te ei oleks seda kohe kell neli võinud teha.

Kella viie paiku kui ämmaemand mind uuesti vaatama tuli, sain ma teada, et nüüd läheb hoopiski sünnitamiseks. Ma olin nii kurnatud ja väsinud, et ei saanud esimese hooga arugi, mida mulle öeldi, alles siis kui Marek mingi aja pärast  välja kupatati ja mul pressima kästi hakata, sain ma pihta, mis lõpuks algamas oli. Minulikult ei saanud ma muidugi esimese hooga aru, mida ma tegema pean ja karjuda oli ka kuidagi piinlik (jah, kujutate ette, minul oli karjuda piinlik), aga kui ämmaemand ütles, et meil võib veel tund minna, mõtlesin ma hell no! ja pressisin nii nagu suutsin ja karjusin. Mul oli täiesti suva, mida ma sealt peale Britt Ida Loviisa veel välja võiksin pressida.

Ja korraga, kell 6.30 oli see kõik läbi. Mu põrgupiinad olid otsa saanud ja Britt Ida Loviisa lebas ligasena mu rinnal. Ma ei usu ka ise, et seda ütlen, aga see oli kuratlikult hea tunne. Ma olin poolsurnud, aga õnnelik, et kõik oli hästi läinud. Ka Mareki silmist oli kadunud hirm ja asendunud rõõmutunde ning rahuloluga. Mitte kunagi enam, lubasin ma endale veelkord ja küsisin ämmaemandalt, miks keegi ometi tahab läbi teha loomuliku sünnitust. See ei ole normaalne tegevus, või loomuilik või "nii ilus, et muudab lõpuks naiseks"  vms.
Aga kui te nüüd küsite, kas ma seda valu veel mäletan, siis ma olen üks neist debiilidest, kel tõesti on valu juba meelest läinud. Selles mõttes, et ma oskan vaid öelda, et see oli kõige hullem kogemus mu elus, aga valu ma enam kirjeldada ei oska, seda lihtsalt ei anna mitte millegagi võrrelda ja seepärast ta ilmselt ka meelest ära kipub minema.

Külastage meid jälle, ütles ämmaemand kui me lõpetanud olime. Yeah, right, vastasin ma mõttes.