Poole päeva pealt hakkas mu kōht end iga natukese aja tagant kokku tōmbama. Mitte valusalt, vaid lihtsalt ebamugavalt. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest noh ma teadsin, et sünnituse algusega pole siin mingit pistmist. Ma oleks oodanud valusid. Vōi siis seda, kuni ma kogu pōranda looteveega üle ujutan.
Mōne aja pärast olidki kokkutōmbed kadunud. Sama järsku kui nad olid tulnud. Elu läks edasi. Nagu ühel tavalisel laupäeval ikka. Kuni kokkutōmbed jälle ühtäkki tagasi olid. Mina poleks neile jälle tähelepanu pööranud, sest valus ju polnud ja ma olen aru saanud, et kōik sünnitusega seotu on valus. Ōnneks olid mul külas way rohkem kogenud Heily ja Mari, kes hakkasid rääkima (ōudus)lugusid sellest, kuidas kōigil polegi raamatu järgi sünnituse alguse tunnuseid, et alguses polegi valus jne jne. Ehk siis lühidalt öeldes hakkasin ma kartma. Et nüüd on küll vaid loetud minutid jäänud ja kohe kohe pistab keegi oma pea mu seest välja.
Vahepeal tekkis jälle vaikus. Ja siis läks trall samamoodi edasi. Heily soovitusel hakkasime me kokkutōmmete vaheaegu jälgima. Jällegi, mina poleks seda teha taibanud. Minu ōuduseks avastasime me teatud seaduspärasuse. 10 minutit. 7 minutit. 10 minutit. Siis juba viis. Kolm. Jälle 10. Marek oli juba näost kaame;) Mina segaduses.
Ja siis seaduspärasus katkes. Me ei viitsinud enam vahesid jälgida. Koll Molly lōi mind jalaga ribidesse ja oligi kōik. Kokkutōmbed olid kadunud. Lihtsalt niisama, nagu polekski midagi olnud.
Täiesti sürreaalne. Aga vähemalt ma tean, mida ja kuna järgmine kord jälgima hakata. Äkki peaks mōni varem sünnitanud inimene oktoobriks mu juurde kolima;)
Dušš.
ReplyDeleteLibakad peaksid dušši all veega kanalisatsiooni minema, päris asjad mitte.
Mul oli sama hirm, mu ainus hirm. Asi lahenes, kui veed ära tulid ja ma madratsi täis sirtsutasin.
Küsi oma emalt igakssajaksjuhuks kuidas tal oli ja kui kaua sa siia ilma tulid.
Vanemad ei mäleta mitte midagi. Arvavad, et mäletavad, aga see ununeb tegelikult väga ruttu, kui just grafomaani kalduvustega pole ja kõike päevikusse ei talleta. Kusjuures mu oma kaks last sündisid täiesti erinevalt - mõtlesin enne teist, et nüüd tean, mida oodata (täpselt samasugused pitsitused seljas olid, kui avastasin, et need on regulaarsed, 20 minutit ja sünnitustegevus käis), aga kõik oli hoopis teisiti ja ma ei saanud arugi, kas nüüd on niisama kõhuvalu või sünnitus. Ja laps sündis kahe tunniga.
ReplyDeleteEks nüüd peaks jah siis valvel olema. Igatahes mõttes siis Sinuga!
Eks nüüd pead iga hetk valmis olema .. Ja ma arvan, et parem veidi varem haiglasse minna, kui liiga hilja. Mul oli küll esilekutsumine ja ma OLIN juba haiglas, aga napilt läks, et liftis ei sünnitanud, kui mind üles viidi - sünnituse ajaks märgiti 1h. Aga hea on, et sa nüüd tead, millised need valud sinul on - see on ju nii individuaalne:)
ReplyDeleteJóudu Sulle ja pisipreilile ja kui blogivaikus liiga pikaks läheb, siis me teame uudiseid oodata.