Emotsioon nr 96

Korraliku internaatkooliõpilasena olingi ma juba pühapäeval tagasi. Läksime Marekiga lihtsalt linna asju ajama, kuid tundsin end kehvasti ja tundus ôigem parem karta kui kahetseda. Isegi minusugune loll, kelle preeklampsia näidud olid piiripealsed ja kelle väga rahulik ja tšill ämmaemandki ütles, et ei julgeks mind kodus hoida, sai aru, et see haigus pole naljaasi. Eks ma hakkasin murelikuks ka muutuma, sest trall oli ju kestnud juba pea 2 nädalat. Marekile ei julgenud ma oma hirmudest rääkida, sest ma teadsin, kuidas tema reageerib ja ma ei tahtnud, et ta veel rohkem muretseks. Ma nägin, et juba vaid kōrge vererõhk tekitas tas paanikat. 

Samal pôhjusel ei maininud ma preeklampsiat, pôletikku ja haiglasse tagasisattumust ka teistele. Haiglasse sattumisest pidin ma siiski teavitama peret, sest pärast dr. Szirko käe alt läbi käimist (sain ka siis oma esimese meesgünekoloogi kogemuse. Väga sürreaalne tunne on seal tselluliidise ja paistes jalgadega kena meesarsti ees hargitada. Väga sürreaalne!) sain ma teada, et sünnitust hakatakse esile kutsuma ja no ma olin kindel, et hiljemalt uueks hommikuks on kogu see üheksa "elu kôige ilusamat" kuud läbi. 

Arstid, ôed ja ämmaemandat tervitasid mind kui vana tuttavat ja naersid, et juba kolmas kord tagasi olin. Mind paigutati tagasi vanasse heasse 007 palatisse, kust ma kaks nädalat tagasi alustanud olin. Hetk hiljem panin keele alla tableti ja jäin pōnevusega ootama. Nii veider kui see ka pole, ma päriselt ootasin valusid, sest mul oli väga kopp ees haiglast edasi-tagasi käimisest. 

Kerged toonused algasidki mône aja pärast, aga võttes arvesse kui koledaid hääli ma olin naiste suust kuulnud, ei julgenud ma neid toonuseid valulikeks küll nimetada. Sest vastasel juhul oleks sünnitus tôesti justkui sada panda silitust, aga sellist võrdlust tegelikkusega ei olnud keegi peale Mallu toonud. Ja tema vist ütles seda ka kerge sarkasminoodiga:D

Ka ktg masin rääkis sama. Ööseks oli selge, et sünnitama ma ei hakka. Samal öösel jõudis muidugi haiglasse minna Kristina ning loomulikult ka sünnitada, hommikuks oli sama kiirelt sünnitanud ka Mareki õde. Mina ei olnud sünnituse nägugi. Mingeid muutusi ei näidanud ka mu emakakael. 

Algas uus päev. Mu tabletikogust suurendati, sain lisaks eilsele veel kaks tabletti. Kõik oli sama, mis eile. Valud tulid ja läksid, ôhtuks oli kôik jälle rahulik. Kuulsin valude käes naisi kohutavaid hääli tegemas ja sain aru, et ka täna ei juhtu midagi. 

Lähenema hakkas juba 23.10. Kuupäev, milleni olin Idal palunud oodata. Tubli tüdruk, kuulas emme sõna, aga ta oli asjadest valesti aru saanud, sest ma pidasin silmas, et ka haiglasse ei satu ma enne 23.10t. Tahtsin enne seda käia ära veiniklaase valimas ja osaleda teisipäevasel koosolekul. Ja pealegi olin ma ekslikult arvanud, et Skorpioni tähtkuju algab 23.10, mitte 24.10, nii et minu poolest oleks Ida juba 22.10 sündima võinud hakata. 

Me kôik olime kindlad, et 22.10 saabki mu haiglaelu otsa.  Mu emakael arvas aga muud. See oli jonnakalt muutusteta. Kuigi mulle oli manustatud hobusedoosi jagu rohtusid. Olin kindel, et ämmaemandad teevad juba panuseid, et kuna ja kas see naine üldse sünnitab. Mina ise panustasin juba järgmise aasta aprillile. Olin juba nõus haiglasse sisse kolima ja maeitea flaiereid jagama vms, et oma kohta haiglas õigustada.

Juba kolm päeva oli möödunud. Ma vandusin, et Ida-Tallinna Keskhaiglat või ühtegi teist haiglat ei taha ma enam näha. After all, ma olin haiglas pmst juba eelmisest teisipäevast, vaid reede ja laupäeva olin ma saanud kodus veeta. Haiglatoit oli mind hulluks ajamas. Valude käes naiste oiged ajasid veel rohkem hulluks. Jutud, mida koridori peal kuulsin, tekitasid õudu. Hakkasin muretsema. Üle mõtlema. Mu vererôhk püsis tänu rohtudele piiri peal, mul tekkisid tugevamad peavalud ja jalad läksid aina rohkem paiste. Kas kõik on ikka korras? Marekile püüdsin ma kõike vōimalikult rahulikult seletada. Sest ma tundsin ta olekust, et ka tema on juba mures. Olime mõlemad salaja mures.