Õhtused jutud ja muud

Õhtul kui Marek koju jõuab, teeb ta lahti oma märkmiku ja räägib mulle edasi, mis Diipis päeva jooksul toimus. Eilse seisuga on meil olemas kokad ja supersommeljee, valmimas on wc-mööbel (mis pidi olema nii ilus, aga millest Marek unustas pildi teha!), ühesõnaga kõik, mis meie poolt vajalik restorani avamiseks on põhimõtteliselt olemas.

Probleemiga, mis meid nagu nõeltel istuma paneb ja lükkab avamise kindlasti vähemalt mingi aja edasi, tegelevad inimesed, kel rohkem teadmisi ses valdkonnas. Me kõik hoiame hinge kinni ja loodame mingitki progressi selle nädala lõpuks.

Kui Marek on oma jutud lõpetanud, räägin mina, mida meie päeva jooksul tegime, mida ma "tite käsiraamatust õppisin" ja millised olid meie päeva saavutused. Ilmselt küll suht koba peale, aga ma suutsin Ida sülle võtta nii, et sain tal korralikult tagumiku kraanikausis puhtaks pesta. Great success! Rääkimata sellest, et õhtul läks esimene vannitamine, mida me Marekiga mõlemad tiba kartnud olime, suhteliselt valutult. Veidrad asjad, millest rõõmu tunda, eks?

Lisaks avastasin ma, et Hugo on endale võtnud lapsehoidja ameti, iga krigina peale tõstab ta pead ja vaatab, kes hällis lebavale imelikult liigutavale olendile liiga teeb, kui kassid liiga lähedal on, ajab ta need eemale, arglikult hiilib ta hällile lähemale, et täpselt aru saada, mida ta valvab.

Ja teate mis kõige hullem. Tädi Merlel ja teistel oli õigus. Esimesena unustad sa ära maniküüri, ütles ta. Never, raiusin mina vastu. Kuna ma aga sattusin sünnitama samal päeval kui mul oli maniküüri aeg, ei jäänud mul nüüd kodus muud üle kui küüned ise maha lõigata. Ma ei tahaks uskuda, et ma vähemalt enne kuud aega maniküüri jõuan.
Küll sa hakkad teda sülle võtma iga asja peale, lisas ta. Ei usu, pärast ongi kogu aeg süles, vastasin mina. Kui ma ise Idat sülle ei kraba, siis saan ma ta vaid voodisse panna, kui juba järgmisel hetkel on ta Marekil süles. Me püüame siiski end sellest kombest võõrutada:)
Küll sa ka hakkad last heldimusega vaatama, kui ta lõpuks olemas on, ütlesid teised. Ja-jaa, vastasin mina. Nüüd aga istumegi õhtuti kui Marek töölt tuleb kahekesi diivanil nagu totakas vanapaar ja vahime lapse grimasse.
Imetamine on rõve, ütlesin mina. Küll sa teisiti hakkad arvama, öeldi mulle. Vangutasin pead ja ei suutnud seda uskuda. Nüüd olen siruli nagu kutsikaid imetav labrador ja ei tee teist nägugi. Polegi rõve. Veider, ma tean.
Kaal ja kõht on viimased asjad, millele sa mõtlema hakkad, öeldi. Selle peale ma vaid naersin. Ja-jah, sest mul on ju suva, kui peaksin elu lõpuni 85-kiloseks jääma. Mu kõht on hetkel küll korsetiga nii kinni tõmmatud, et hingatagi ei saa, aga tegelikult on kaal tõepoolest üks viimaseid asju, millele ma mõtlen. Vähemalt mõneks ajaks.
Tagatipuks aga vana hea klassika, mille pärast ma siiani teisi narrinud olin. Miks öeldakse, me sööme ja me kakame, kui tegelikult teeb seda vaid laps? Täiesti kontrollimatult ütlesin ka ise: me sööme, kuigi ainuke, kes sõi oli Ida. Mina üritasin samal ajal hoopis aru saada, kuidas teda kõige õigem ja parem ja mugavam oleks süles hoida.
Veider, kuidas ühel päeval tulevad mul asjad täitsa okeilt välja ja järgmiseks hetkeks olen ma kõik jälle ära unustanud. Küll ma kipun ikka mähkmeid valepidi jalga toppima (õnneks ma nüüd juba saan aru, kui seda jälle tegemas olen) ja unustan ära, kuidas imetada või naba puhastada.

Öösel lugesin ma aga  Malluka blogi  ja ei suutnud ära imestada, et inimesed teda halvaks emaks nimetavad vaid selle pärast, et ta ei tahaks, et laps teda "emmeks" kutsuks (või et vaid laps võib ja  keegi teine ei või vms). Inimeste käitumine paneb mind imestama. Vahet ei ole mida ta teeb või ei tee, ikka on õelad heledast valgusest kannustatud kommentaatorid tal seljas nagu hagijad. Ma püüdsin mõista, miks. Ja imestan, et minult last kohe haiglas ära ei võetud. Sest mähkme panin ma valesti, pesta ma ei osanud, ei teadnud, et laps peab 24/7 olema teki all esimene päev ehk siis üldse ei jaganud biiti. Ma peaks hüüdma:  hei, lastekaitse mina olen siin! 
Ka täna öösel olin ma halb ema. Suutsin toitmise ajal kogu aeg ise magama jääda, nii et iga kord kui ma ärkvele võpatasin, olin ma ära toitnud terve voodi, aga Ida suhtes ma nii kindel olla ei saanud. Ja pepu suutsin ma ka lapsel punetama ajada, nii et muidu nii rahulik ja mõistlik laps on sunnitud oma rumala ema tõttu vaid nutma.

Suures plaanis saame me aga hakkama. Päris kenasti. Kõige keerulisemaks on kujunenud hoopis lapse kõrvalt igasugu muude tegevustega hakkama saamine. Näiteks telefonile vastamine. Või katkise õhksoojuspumbaga hakkama saamine, mis tundub olema manuaalne, sest kui seda iga natukese aja tagant stepslist välja ei tõmba, annab see otsad ja maja läheb külmaks. Ja kamina materjali vastuvõtmine oli ka suht mission impossible. Selgitada vihmas, kuhu materjal tõsta, samal ajal kui toas on vääksuv laps, püüda leida koormakatet, et materjal kinni katta, sest "see on küll kiletatud, aga võib ikka juhtuda, et saab märjaks, et pange ikka midagi peale". Kurat, teile sai ju öeldud, et olen lapsega kodus ja ei saa väga abiks olla, kui raske oli seda siis paremini kiletada? Õnneks jäi vihm järele. Ja lõppkokkuvõttes, mul on olemas kamina materjal. Nii lähedal valmiskaminale ei ole me veel olnud.

Põrandapesu ja söögitegemine jääb aga ära. Mina ei tea, mida me õhtul sööme. Mina söön hetkel kapist ära viimase kohupiimakreemi, aga mis edasi...Nii kaugele ma ei jaksa mõelda. Ilmselt sureme nälga. Ehk peame nädalavahetuseni vastu. Vanavanaema lubas siis appi tulla!