Emotsioon nr 85 ehk haiglasse/haiglas

Jälle kord ähvardati mind haiglaga. Nüüd on mu vererōhk piiripealne. Ma pean end hoidma ja mitte erutuma. Hehhhh, teoorias nii lihtne! Aga kuidas ma saan mitte erutuda, kui restoga on nii palju teemasid lahti. Teemasid, mis mind irriteerivad ja ei lase magada, ja teemasid, mis mind rōōmustavad. Kōik see mōjutab mu vererōhku. 

Igatahes peaksin ma seda nüüd ōhtul veel mōōtma. Kus? Kui see on tōusnud, pean ma (jälle) haiglasse tormama. Aga siis on tōenäosus, et välja mind enam ei lasta.

See ei sobi mu plaanidega. Järgmisel nädalal on tähtsaid kohtumisi. Pōnevaid. Kasvōi nōude lōplik valik. Ja oeh, nōud on ägedad:)

Lisaks pole ma veel pediküüri jōudnud. See on ju elulise tähtsusega!!!! Kahjuks (vōi ōnneks) oli Marek täna arsti juures kaasas ja temal juba meelest ei lähe, mida täpselt arst käskis jälgida. Ma muidu ise unustaks selle tänase vererōhu mōōtmise ära...

EDIT ehk kuidas Tilluke Delisa ja Marek muretsema panna: haiglas me istumegi. Mina lasen oma vererõhku ja muud mõõta, teised vaatavad hirmunult, kuidas järjest kõik sünnitama lähevad. Vea tõttu pani arvuti mind ka sünnieelsesse palatisse. Ämmaemand naerab: "Noh, otsustatud!" 

Aga välja ma täna siit ei saagi. 

EDIT 2: haiglakotist ei ole tolkugi kasu, kui see kodus on. Nüüd olen ma seksikas haigla outfitis. Ja tänan jumalat, et on olemas nutifonid, et Marek viskas hommikul mu kotti laadija, et Tillukesel Delisal olid kaasas kõrvaklapid ja et on olemas ERR.