Eilne ja tänane Koondis Uku

Kõik sai alguse sellest, et mu karjuv vajadus kummuti järele läks juba nii karjuvaks, et läksime poodi ja ostsime selle kõige igavama Jyski kummuti ära.

Lootuses, et sellest annab teha midagi veidike ägedamat ja "valgesse tuppa" sobivamat. Mulle endale tundub mission completed. 

Et teine toasolev kapp ka veidike paremini ansamblisse sobiks, tuli seda ka veidike lilledega täiendada.

Kokkuvõttes hakkab tuba juba seda õiget roosamanna-tooni võtma. Sellist aaaawwww-nii-nunnut. Muidugi paha lugu on see, et süües kasvab isu ja nüüd häirib mind, et toas on puudu voodi nende paganama titekardinatega. 

Nii vähe oligi tegelikult vaja, et naine õnnelik oleks, aga Marek sattus hoogu. Ilmselt oli talle harjumatu, et naine ühtäkki nii vait ja rahulik on, ei krigise ega kääksu ja ta sai aru, et oli naelapea pihta tabanud. Nii on ta juba teist päeva ametis erinevate käsitööprojektidega.

 Muudkui aga nohistab omaette ja söödab naisele ette uusi valmivaid asju. Ja ühes on tal õigus. Naine on tõepoolest rahul. Kõige pealt valmis suvalisest suvelaternast lamp. Vaja oli vaid veidike kuldset spreivärvi ja lambijuhtme komplekti. Sisust sai tänuväärne teeküünlaalus. 

Edasi jätkus katsetus pildiraamidega. Mina jäin rahule, Marek peaaegu ka. Igatahes mõte hakkas meil mõlemal ühes suunas jooksma, et kus neid veel kasutada saaks. Küll veidike teistes toonides ja natuke teisel kujul. 

Vot ja nii "lihtne" ongi üht rasedat naist rahulolevana hoida. Näha on, et ka Marek on rahul, et vahelduseks naine millegagi rahul on. Ei tea, kas see oleks juba liiga piiride kompamine kui öelda, et täiuslikust rahulolust on puudu veel vaid üks tagasihoidlik seinakapp;)