Siin ma siis nüüd olen, vaevlen karmavõlgade käes. Oli vaja teiste kallal bitchida kui ma tean, et see alati kuidagi ringiga tagasi tuleb ja mind ennast p...st hammustab. Ma sügelen ikka veel. Lisaks sellele on mu varbakesed muutunud miniviinerite sarnaseks. Ma ise muidugi lootsin, et reageerin üle,
drama queen nagu ma olen, aga kui Marek mu varbaid nähes ka kiljatas, et "appi, mis su jalgadega juhtunud on!" sain ma aru, et need
tegelikult ka on nagu miniviinereid ja asi ei ole minu elavas kujutlusvõimes.
"Marss pikali ja jalad patjadele!" kamandas ta mind voodisse, sest ta oli guugeldanud, et nii peab. Ja nii ma olengi täna koduarestis. Jalad patjade otsas ja sügelen. Homme lähen uuesti arstile. Et proove anda.
Palun vaikselt karmat, et ta ikka väga
bitch ei oleks. Ma püüan siis ka veits tagasi tõmmata. Et sappi oleks veres vähem ja karmal vähem põhjust mind hammustada:)
No comments:
Post a Comment