Miks? karjun ma täiesti rahulikult, et mitte ärrituda;)

Mul on tunne, et keskmine eestlane on esialgu vastu kõigele, mis on uus või teistmoodi või eristab teist eestlast keskmisest eestlasest. Ma ei tea, kas selle taga on kadedus või lihtsalt kius, aga liiga palju on näiteid, kus keegi lihtsalt jonnib. Jonni pärast. Kui mu sõbranna oma mehega hakkas tegelema ühe elamuprojekti arendusega, said nad igalt poolt vastu päid ja jalgu, vahet ei olnud, mida nad tegid või ei teinud, ikka leidsid nad kiuslikku vastuseisu, motokrossi rajast, mis meie olematus külas kirgi küttis, ei hakka ma enam uuesti rääkimagi ja ka Diip ei saa avatud ilma kiusuta.  Ikka peab keegi kusagil vastu olema.

Me oleme umbes kuu aega tegelenud ventilatsiooniprojektiga. Tuleb tunnistada, et esimene projekt läks tõepoolest kogemata nihu, aga viga sai parandatud. See vastab kõigile meile ette kirjutatud nõuetele. Aga selle asemel, et see kinnitada, jooksutab grupp inimesi meid erinevate institutsioonide vahet. Vaja on veel kinnitust sealt ja siis sealt ja siis veel sealt ka. Info selle kohta, mida jälle lisaks on vaja, muutub iga päevaga. Esitad ühe dokumendi ära ja saad vastuseks, et vaja on kolme uut. Esitad kolm uut ära ja saad vastuseks, et vaja on veel kahte. Ja nii see pall muudkui veereb ja veereb. Selle taga ootab nii köögitehnika kui mööbel, rääkimata erinevatest lubadest, mis meil linnaosavalitsuselt saada on vaja. Me tammume paigal. See teeb mind kurvaks.

Ma saan aru, mis selles grupis inimestes hirmu tekitab ja miks nad on ekstraettevaatlikud, aga majade ehituspraagis ei ole kuidagi süüdi meie, ma saan aru, et keegi ei taha elada nn friikartulilõhna sees, aga sellepärast me ka kiiresti projektis muudatuse tegime. Meie eesmärk ei ole kellegi elu halvemaks teha,  tunne jääb nagu tahaks me korraliku restorani asemel avada bordelli, trance-klubi või 24/7 avatud drive-through hamburgeriputkat.

Me oleme kaasanud oma tiimi Eesti ühe tippkoka, meid toetavad ja aitavad paar teist tunnustatud tippkokka, kõik selleks, et avada üks kvaliteetne ja korralik toidukoht, me panustame ettevõtmisesse iga keharakuga. See ei loe aga midagi. Ikka jookseme me peaga vastu seina.
Mind teeb kurvaks, et inimesed ei süvene sellesse, mida me pakkuda tahame. Ma saaks aru, et me oleksime juba avatud ja siis selgub, et meie tegevus tõepoolest kedagi segab või et me oleme midagi valesti teinud. Ma saan aru kui siis keegi meiega sõdiks. Palju lihtsam oleks võimalikke vigu parandada kui ennetada vigu, mida suure tõenäosusega kunagi tegema ei hakkagi. Aga me ennetame. Raiskame aega. Raha. Närve.

Aga ma olen rahulik. Karjun vaid vaikselt endamisi, et maenameijaksa! Nii et mu vererõhk ei tõuse. Ja ausõna, ma olen diivanil pikali. Puhkan. Samal ajal kui vaene Marek püüab ehitada baariletti ja riiuleid, suhelda tarnijatega ja saada projektile vajalikud kinnitused. Jumal tänatud, et teised poisid on võtnud enda kanda kõik, mis puudutab kööki ja baari, Heily ja Tauno panustavad viimistlustöödesse ning Tilluke Delisa tegeleb turundusega (ps: juba praegu on meil päris mitu korralikku broneeringut. Veider, kas pole?).
Mina olen kasutu, täiesti kasutu. Ma vahepeal ikka mõtlen hirmuga, mis oleks saanud siis kui Marek ei oleks otsustanud töölt ära tulla. Kes siis kogu seda hullumaja ühes tükis hoiaks? Mina oleks selle aja peale juba käed üles tõstnud ja loobunud.