Tuesday, October 15, 2013

Emotsioon nr 90

Haiglast lasti mind eile siiski lõpuks minema, kui lubasin, et hoolitsen enda eest ja viin hommikul kohe uued proovid. Ühtepidi ju mõttetu edasi-tagasi sõitmine, aga sada korda parem on ööbida kodus kui haiglas ja ma pigem sõidan.

Igatahes hommikul ei lubanud Marek  mul üksi koju jääda. Tööle ta oma rasedat naist kaasa tilbendama ka ei tahtnud, et tema siis ei saa oma asjadele keskenduda kui ma tagaruumis või selja taga ohin, et siis ta vaid muretseb minu pärast ja ei saa midagi muud teha. Ära siis muretse, pakkusin ma välja variandi, aga see ei sobivat. Tema lihtsalt muretseb ja kõik.
Mis me siis minuga teeme, uurisin.
Sinu viime tädi Merle ja onu Tarmo juurde lasteaeda, otsustas Marek! 

Ma ise olin küll plaaninud kodus veits kraamida ja pesu pesta, sest mu enesetunne oli/on hea, aga kuna ma oma hädadega olen kõiki, kaasa arvatud iseennast suutnud veidike ära hirmutada, siis ega ma väga vastu vaielda ka ei julgenud. Peaasi, et me siis koju piisavalt hämaras jõuame. Nii et ma ei näe, kui must põrand tegelikult on.

Nüüd ma siis lasteaias olengi. Tädi Merle ja onu Tarmo valvsa pilgu all. Nii et Marek ei pea muretsema ja saab tööd teha. Mitte et ta niikuinii ei muretseks. Ma ju tunnen teda:)

Enne lasteaeda minekut, kuna me niikuinii linnas olime, sain ma kaasas olla ka kohtumisel Since Design'iga. Ma usun, et mööbel, mis sealt tuleb, on üliäge. Ühe lambi krabasin juba kaasa. 

Nii tore oli korraks mittehädine olla! 

No comments:

Post a Comment