Tuesday, November 4, 2014

Mõnikord ma arvan, et mu laps vihkab mind


Mõnikord on mul tunne, et mu laps vihkab mind.* Sest miks ta muidu näib toituvat ainult minu närvidest. Tõe huvides pean ma muidugi mainima, et ilmselt vihkab ta ka Marekit, sest Mareki närve sööb ta magustoiduks. Siis kui minu omad on ära söödud.

Näiteid?

Öise mittemagamise jätame kõrvale. See on juba nii yesterday's news. Me enam isegi ei ärritu selle peale. Natuke vaid siis kui Ida arvab, et ka kell neli hommikul on sobiv aeg ärkamiseks. See ei lähe kohe mitte. Kella viiese ja kuuese ärkamisega olen ma aga juba AMMMMMUUU harjunud.

Närvide söömise all pean silmas seda kui ta kõige pealt KEELDUB söömisest. Ilmtingimata on tal vaja kõige pealt keelduda, kiljuda, rapsida. Nii et toitu on täis kõik - alates temast endast ja lõpetades akende ja põrandatega. Alles peale seda rituaali (ja kui esimene lusikatäis on talle suhu "topitud") avastab ta, et hmmm, toit on päris hea ja sööb suurima hea meelega. Toiduga oleme me ikkagi mõlemad pealaest jalatallani täis
Kui ma lasen tal ise süüa, siis ilmtingimata on tal vaja toitu kassidele pilduda või endale pluusi vahele peita, toiduste kätega mind kokku mökerdada ja siis kiljuda. Miks, ma ei tea. Aga mu trummikiled lähevad varsti katki.

Ta näeb midagi laual ja kiljub. Ma olen talle pakkunud sealt kõike, välja arvatud tassi kuuma kohviga. Aga just see tundub olevat see, mida ta tahabki kätte saada. Ma keeldun. Ida kiljub veel kõvemini. Kui meil oleks naabrid, siis arvaks nad et ma peksan oma last. (Kuna ta aegajalt on ka sinikaid täis, siis ega see head valgust meile ei heidaks. Õnneks meil ei ole naabreid.) Järgmisel hetkel kostab kolks. Ida viskab end kijudes pulgaks ja kukub põrandale. Järgneb nutt. Või jonn. Kestab seni kuni mu närvid on tõeliselt söödud. 

Ida toob mulle lutipudeli. Tahab juua, mõtlen mina ja pakun talle juua. Selle peale hakkab Ida nutma. Meeleheitlikult. Ja pakub pudelit mulle. "Mina pean jooma?" küsin ma ja joon pudelist. Ka see oli vale vastus. Ida hakkab nutma. Meeleheitlikult. "Paneme pudeli lauale?" küsin ma edasi ja panen pudeli lauale. Ida hakkab nutma. Meeleheitlikult. Sirutab käe pudelini. "Tahad lihtsalt pudelit käes hoida?" teen ma uue katse ära arvata tema soovi. Loomulikult on ka see vale vastus. Ida nutab. Meeleheitlikult. Kui ma ei reageeri, tõseb ta hääl toonivõrra kuni kõrva trummikilesid lõhkuvate kiljeteni. 

Mõnikord tahab ta trepilt/diivanilt/toolilt alla hüpata. Mõnikord tahab ta kätt ahju pista. Mõnikord tahab ta prügikasti sisu elutuppa laiali valada. Mõnikord tahab ta pead magavale koerale kaissu pista. Need on vaid mõned asjad, mida ta mõnikord teha tahab. Kui ma teda keelan, vaatab ta mulle vaid otsa, ühmab "ahh" ja toimetab edasi. Teine variant on see, et ta kiljub nagu hullumeelne ja kolmas, et ta viskab end pulgaks ja saab haiget. Järgneb nutt. 

Nutt ja kisa, meeleheitlik kiljumine järgmeb ka siis kui ma teda kohe sülle ei võta. Noh näiteks kui ma makarone (millest ma sushit ei tee) kurnan või hambaid pesen või sukkpükse jalga panen. "Kuidas sa julged minust mitte välja teha!"ütleb ta mulle ja karjub. Täiest kõrist. Liialdan, mõtlete teie, ta ju ei oska rääkidagi. Seda ehk mitte, aga ta pilk ütleb kõik. Sõnu polegi vaja.

Kui ma ei luba tal teiselt lastelt mänguasju ära kiskuda, kassi sabast tirida või palun teda toolis istuda, et ma saaksin teda toita, kisendab ta nii, et ma tänan jälle jumalat, et meil ei ole naabreid. 

Kas ma seda juba mainisin, et paigal istuda ei oska ta sekunditki, tal on vaja ringi tuuseldada ja mõelda välja uusi mooduseid, kuidas mu närve süüa ja mind hulluks ajada. Kui siia nüüd veel lisada mõni töisem periood, pärast mida tahaks vaid jalad seinal visata, aga sellele järgnevad/seda saadavad magamata ööd ja tants, trall ning tagaajamine alates kella viiest hommikul, siis tõepoolest ma mõnikord arvan, et mu laps vihkab mind. 
Sellistel hetkedel tunnen ma puudust vanaemadest, kellele Ida nädalavahetuseks ära sokutada, et lihtsalt olla. Aga pole neid varnast võtta. Üks kolis Rootsi ja teine käib tööl. Tädidest üks elab Tartus ja teist ei taha ka kogu aeg kurnata.  Nii me lasmegi hommikust õhtuni nagu oravad rattas. Mõnikord on mul hirm, et see hullumeelne ratas ei jäägi seisma enne kui Ida kodust ära kolib. Ja meie närvid söödud on. Ida ise aga on rahul.



*loomulikult ei arva ma tegelikult, et mu laps mind vihkaks. Ma saan aru, et ta on üks äärmiselt energiline laps, kes vajab rohkem tegelemist kui mõni teine laps. Ma saan aru, et see ongi see hull periood, kus jalad võtavad,aga mõistus mitte. Ma saan aru, et see on iga, kus ta katsetab piire ja õpib ning vajab õpetust. Lihtsalt mõnikord on see nii kuradima väsitav. Sest lisaks lapsekasvatamisele oleme me põhimõtteliselt 24/7 tööl. Teisiti ei saa. 


16 comments:

  1. Kas ta on alates sünnist juba selline mürgeldis olnud? Paneb teid ikka korralikult proovile, jõudu ja jaksu, te olete tublid, et nii palju jõuate :)

    ReplyDelete
  2. Jp, juba algusest saati tilluke "terrorist":)

    ReplyDelete
  3. Kuidas ta muusikasse suhtub? Võib-olla see rahustaks, kui toas panna mingi vaikne musa mängima? Ja võib-olla tahab ta, et temaga rohkem räägitaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muusika meeldib talle väga. Kuna meil on see mymimm muinasjutukaru, kuhu saab ise laule lisada, siis mõtlesin sinna laadida "beebimuusika" plaadi ja siis magama jäämisel karu kaissu anda. See peaks talle väga meeldima, sest muusika paelub teda alati.

      Delete
  4. Soovitaks endiselt lastehoidu enda töötegemise ajaks, kui vähegi võimalik! Aga üldiselt lihtsat tuleb see aeg üle elada, vanema lapse pealt ütlen, et alates kolmest läheb tunduvalt lihtsamaks! Noorema puhul ka ise ei suuda kohati ära oodata, millal ometi rääkima hakkab. See mitte-väljenduda-oskamisest tingitud frustratsioon ja stress on nii kurnav mõlemale, nii vanemale kui lapsele.

    ReplyDelete
  5. Ma riskin küll kõlada väga perekoolilikult, aga kui vanemad teevad 24/7 tööd ja aastane laps on pidevalt selle sees, siis on see ei ole muud lapse appikarje- PALUN mulle rahulikku, turvalist ja igavat elu. Eriti vajavad rutiinset elu sellised rahmeldised ja keskmisest energilisemad lapsed. Lapsehoidu ma ei soovita, sest teiste omasugustega koosolemine on ka väsitav ja stressav, küll aga proovige leida omale lapsehoidja, et laps ei peaks "ärikohtumistel" kaasas käima. Soovitaksin raudset eakohast rutiini ja lugege raamatut "Nututa uni". Kui te midagi ette ei võta, siis võib asi aint hullemaks minna.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ilmselt olen natuke vale mulj jätnud, et laps jõlgub 24/7 meil kaasas "ärikohtumistel". Kui on võimalik, siis üks meist on lapsega kodus, aga puhata tahaks pärast mõlemad. Ses mõttes, et üks on väsinud tööst ja teine väsinud Ida järel jooksmisest, tahaks lihtsalt jalad seinale panna, aga ei saa:) seda pidasin ma silmas.

      Delete
    2. Ja olen tähele pannud, et kui olin temaga rohkem kodus, kus oli igav ja rahulik, siis oli Ida hoopis pahur, kui aga sai natuke ringi rahmeldada, nt teiste lastega mängida, oli ta ka kodus rahulikum. Magas samuti paremini.
      Aga mida sa pead silmas ette võtmise ja hullemaks minemise all? Mulle jääb nüüd mulje, et olen oma lapsest terroristist Nukitsamehe pildi maalinud, seda ma muidugi teha ei tahtnud. Ma ei arva, et tal midagi "viga" oleks, peale selle, et ta on aktiivne ja see väsitab, kuna on meile uus ja harjumatu olukord:)

      Delete
  6. Nii enda kui oma hea sõbranna kogemusest - meie mõlema lapsed läksid lastehoidu umbes aastastena - julgen lastehoidu soovitada küll! Selge see, et suurem lasteseltskond on väsitav ja vajab harjumist - aga seda heades lastehoidudes ju arvestatakse - lastel on ka seal oma rutiin ja puhkepausid. Aga samas mulle tundus küll, et minu lastele meeldis teiste laste seltskond, juba sellest vanusest. Otsustasin selle järgi, et hommikul mingi hea meelega hoidu, ka nende öine uni ei muutnud sellest kuidagi halvemaks.

    ReplyDelete
  7. Ma plaanin ka lastehoidu vähemalt proovida. Katre blogist sain ühe soovituse ja teine, mis mulle tundub sobiv, on üks Montessori lastehoid. Loomulikult kui näen, et lapsele ei meeldi/ei sobi, saame oma jõududega edasi hakkama, aga ega see proovimine halba küll ei tee. Eriti kuna talle meeldib teiste lastega koos olla.

    ReplyDelete
  8. Päris valus lugemine. Tundub, et käimas on tõeline võimuvõitlus. Üldiselt tasub meeles pidada, et kõik reeglid pannakse paika enne lapse 3. eluaastat. Kõik, mis selleks ajaks õpitud (ei pea loomulikult silmas akadeemilist edenemist) on jääv. Teismelise-eas annavad möödalaskmised tunda. Mida hüperaktiivsem on laps, seda kindlamaid piire tuleb vanemal seada. Vastasel juhul tunneb laps ennast ebaturvaliselt ja väljendab seda vastuhaku ja närvilisusega. Pulkatõmbumine on beebidel normaalne, suurematel lastel vihjab tik´idele. Soovin jõudu, kerge Sul pole.

    ReplyDelete
  9. Võimuvõitlue käib tõesti, aga samas pean ka tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem ta aru saab, mis lubatud ja keelatud, kuid see loomulikult ei tähenda, et ta ikka ei katsetaks või meid hulluks ei ajaks. Ajab ikka ja närvid paneb ka proovile

    ReplyDelete
  10. Mõned lapsed lihtsalt kriiskavad ja karjuvadki rohkem kui teised. Ma ei usu tegelikult, et su lapsel mingi eriline probleem oleks. Lihtsalt sellise iseloomuga ja selline arengufaas praegu käsil. Internet on täis emmesid, kes foorumites murelikult küsivad, kas see kriiskamine on veel normaalne. On. Ja ei olegi suurt midagi teha selle vastu. Ma ei usu, et tegemist on nö appikarjega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. olen ise ka teiste (rohkemate kogemustega) emadga rääkinud ja nii veider kui see ka pole, siis 10st vähemalt 8 mainivad, et neil ka selline eksemplar olemas olnud, see kipub lihtsalt meelest minema.

      Delete
  11. Kas Sa Idaga kusagil laulu/mänguringis käid? Sellises, kus tegevus on organiseeritud ja juhendamisega? Ma ise olen lapsega al 5.elukuust käinud Pelgus muusikatunnis ja olen väga rahul, sest see on meid palju aidanud. Arvan, et enamus emasid on seal alguses kogenud samu tundeid, mis mina. Appppppi, miks mu laps on kõige sõnakuulmatum ja miks ta paigal ei püsi, nagu teised, miks ta kaasa teha ei taha jms. Aga üsna pea märkad, et ohoo, mu laps oskab ja saab küll, kui tahab. Nad õpivad seal väga hästi ja väga kiiresti ootama, asju teistega jagama, tegema neid asju, mis neilt parasjagu oodatakse, kuulama õpetaja (ja ema) sõna jne. Nendest muusikatunni lauludest on meil väga palju abi olnud just lapse maha rahustamisel. Soovitan soojalt nii teisipäevaseid loovustunde kui ka reedeseid muusikatunde. Mõlemad õpetajad on ääretult toredad. http://client.bronn.ee/book_groups/week/130/ Usun, et tänu nendele tundidele läks meil ka lasteaiaga harjumine suhteliselt lihtsalt.Laps oli juba harjunud, et vahel maksab kellegi teise sõna veel rohkem, kui emme oma ja et alati ei saa seda teha, mida ise parasjagu tahad.
    Aga muidu pole sul üldse vaja muretseda .:) Lapsed on erinevad ja vanemad veel erinevamad. Mis ühele hea, ei pruugi seda teisele olla. Ja amatöörlapsevanem, nagu ma olen, siis oma lapse pealt olen näinud, et ükski asi ei jää olemata ega tulemata! Ei julgeks ma iial öelda iial...

    ReplyDelete
  12. Palun tulge vanaema juurde, ta väga ootab.

    ReplyDelete