Mulle meeldib ajalugu. See on naljakas fakt, sest koolis ei armastanud ma ajalugu üldse. Või ütleme siis nii, et ajaloo õpetaja ei armastanud mind ja ega mina ka teda ülemäära armastanud. Aga nüüd meeldib mulle ajalugu. Kõlab küll üsna koledalt, aga üheks minu lemmikteemaks on II maailmasõda, ma võin selleteemalisi saateid ja filme vaadata ning lugeda samal teemal lõpmatuseni. Teiseks lummavad mind igasugu elulood. Need kaks teemat on omavahel isegi seotud kui vaadata kasvõi pöördelisi aegu 1940 Eestis ja inimeste saatusi.
Näiteks Lorupi lugu. Johannes Lorupi vara, sh klaasivabik natsionaliseeriti, tema pojal õnnestus emigreeruda, Johannes Lorup ise küüditati Siberisse, kus ta ka suri. Lorupi klaasivabrikust sai Tarbeklaas. Ja kas te siis suudate ette kujutada, et ühel päeval, 2000+ aastal otsustab keegi lihtsalt nalja pärast oma nime guugeldada ning saab teada, et tema perekonnanimel on Eestis kontekstis hoopis laiem tähendus. Saada teada, et su vanavanaisa oli Eestis legendaarne tööstur! Uskumatu lugu, kas pole. Ma vist ei pea mainima, et ma olen suur Lorupi toodangu austaja. Kui mul oleks võimalus, siis oleks mul olemas kõik vähegi saadaoleval Lorupi klaasid, vaagnad ja vaasid. Kui tahate mulle kinki teha, siis teate, mis mulle head meelt teeks.
Mõnikord ma mõtlen selle loo peale. Hämmastav lugu, kas pole. Teine sarnane lugu, mis tõi laiema avalikkuse ette peidetud pärli Toompeal, on Lüscheri ja Matieseni veinitehase lugu. Kas te olete neid nimesid varem kuulnud? Teadsite, et Toompeal tegutses 1930tel aastatel täitsa oma veinitehas, kus muuhulgas valmistati ka Johnny Walkerit ja Martini&Rossi litsentsi alusel vermutit? Mina ei teadnud. Nii nagu suure tõenäosusega suur osa eestlastest. Õnneks on mul kursakaaslane Krista, norra keele giid, kes Lüscher & Matthiesenist meile nii suure vaimustusega rääkis, et reedel enne PÖFFi otsustasimegi me seda veinitehast, mis nüüd Eesti joogikultuuri muuseumi nime kannab, külastada.
Mis on selle koha traagiline lugu? Et kõik lühidalt, aga algusest ära rääkida, tuleb minna tagasi 2000 midagi aastasse, kui soomlane Pekke Eloranta Toompeal korteri üüris. Ta nägi aegajalt turiste ühe maja ees seisatamas, kuid ei mõistnud, mida seal vaadata. "Seal pole ju midagi!"mõtles ta. Ühel päeval sattus ta seal kokku mehega, kes oli Tallinnas oma 100. sünnipäeva (!) tähistamas ning tuli vaatama maja, kus tal kunagi veinitehas oli. See mees oli Dimitri Matiesen. Paul Matieseni õepoeg, firma viimane juht ja osanik!
Kaubamärgi Luscher&Matiesen juured ulatuvad aastasse 1910, mil šveitslane Arnold Lüscher ja eestlane Paul Matiesen rajasid Moskvasse viinavabriku. Oktoobrirevolutsiooni traagiliste juhtumite käigus olid härrased sunnitud aga oma äritegevuse lõpetama ja riigist lahkuma. Saatus juhatas neid Matiesen’i kodulinna Tallinna, kus 1921. aastal alustati taas äritegevust.1940. aastal tuli firmal aga Eestit tabanud tormiliste sündmuste tõttu taaskord oma uksed sulgeda. Arnold Lüscheril õnnestus põgeneda oma kodumaale Šveitsi. Paul Matiesenile seevastu mõjus firma teistkordne kaotamine sedavõrd laastavalt, et ta ei suutnud saatusega enam rahu sõlmida ja lahkus traagiliselt enne äraviimist Vene vägede poolt. Firma viimasel juhil ja osanikul, Dimitri Matiesenil, õnnestus põgeneda laevaga Rootsi.
Luscher & Matiesen taasasutati 2009.aastal peale Dimitri Matieseni külaskäiku. Saate aru, milline pärl on peitnud end Toompeal, olles avastamata 70 aastat! Milline juhus, et Pekke Eloranta Dimitri Matieseniga seal kokku sattus. Jälle üks hämmastav lugu!
Sama hämmastav kui see, et sel ajal kui Krista meile muuseumis selle ajaloost rääkis, keele praktiseerimiseks norra keeles, astus sisse üks grupp. "Bra å være norsk i Tallinn (=kui hea on Tallinnas norrakas olla," ütlesid nad meid nähes ja kuuldes. Me vastasime, et oleme puhastverd eestlased, kes lihtsalt praktiseerivad keelt, sest Krista on norra keele giid. Nad noogutasid üllatunult ning kuulasid, mida nende inglise keelt rääkiv giid neile muuseumist rääkis. "Peale seda lähme me norra filmi vaatama," ütlesime meie. "Tulge parem meiega,"ütlesid nemad. "Me teeme ise norra filmi." Me otsustasime siiski ahvatlevast pakkumisest loobuda.
Igatahes kui te ei olnud Eesti joogikultuuri muuseumist veel siiani midagi kuulnud, leidke natuke aega, külastage seda Toompeal asuvat pisikest endist veinitehast. Varuge aega, kuulake seda põnevat lugu, degusteerige veine. Olge turist oma enda linnas! Kui ma ei eksi, siis nelja veini degusteerimine + giid 1 5 h maksis 10 eur/inimene. Fantastiline kogemus! Kui tahate ma võin teile Krista numbri ka anda. Facebookist, God Tur, alt leiate ta ka.
No comments:
Post a Comment