EAS. Täiesti mõttetu üritus.

Ma olen EASiga päris palju kokku puutunud ja üha enam jõuan ma arusaamale, et see on maailma kõige mõttetum organisatsioon. 

Esimene kord käisime me sõbrannaga seal konsultatsioonis umbes seitse aastat tagasi, meil tekkis üks tore äriplaan ja läksimegi toetuse võimalusi uurima. Ütleme nii, et meile anti viisakalt teada, et võime ju küll äriplaani koostada,aga plaan on nii ambitsioonikas, et vaevalt me,kaks noort naist, sellega hakkama saame. Mul on poolik äriplaan siiani sahtlis, sest eks EAS võttis meil veidike ikka hoogu maha ja hakkasimegi mõtlema, et võibolla tõesti on liiga suur amps. Kogenematud olime me ettevõtluse alal ju mõlemad, meil oli vaid indu ja tahtmist. Tookord sellest ei piisanud. 

Praegu kusjuures on see seitse aastat vana plaan mind jälle kummitama hakanud. Ma ei saa seda peast.

Teist korda puutusin ma EASiga kokku kui ma juba Norra ekspordiga tegelesin. Norrasse oli võetud tööle ekspordinõunik. Ma kohtusin temaga mitmeid kordi ja ausalt, iga kord mõtlesin ma, et miks minule selliseid töökohti ei pakuta. Seekord üldse mitte ebaadekvaatselt enesekindlalt julgen ma öelda, et ma olin kordades adekvaatsem. Tema ainuke vastus paljudele küsimustele, kus ta ilmselt isiklikku kasu ei näinud, oli et "guugelda". Ja igal sajal tuhandel moel üritas ta mind suunata asju ajama läbi tema enda ettevõtte. Ühesõnaga tundus mulle, et tema töö sisu oli vaid erinevate inimestega kohvitamine ilusas kontoris Oslo kesklinnas. Võib olla ma teen talle liiga ja keegi tòesti on ka temast kasu saanud, mina loobusin edasisest suhtlemisest. Guugeldada oskan ma ise ka, ilma et keegi peaks mulle seda soovitama ja selle eest palka saama.

Kolmas kord puutusin ma EASiga kokku kui Diibiga alustasime. Ma uurisin toetuse võimalusi alustavale ettevõttele. Ilma liialdamata naerdi mu üle. "Teete restorani? Kalamajja? Nalja teete või? Te ei saa sellega kunagi hakkama!" öeldi mulle. Kui ma siis veidike solvununa ütlesin, et las jääb, öeldi mulle, et noh võite ju siiski meile oma nägemuse kirja panna, aga ega midagi väga loota pole, sest toitlustust me väga ei toeta. 

Neljandat korda puutusin ma EASiga kokku täna. Mul on tekkinud üks väike plaan seoses Norraga, sest ma olen avastanud, et kui ma liiga pikalt norratult elan, siis ma muutun rahutuks ja igatsen Norrat. Üks tilluke osa minust peab end ikka ju norrakaks;) või noh...ma ei tea isegi, mis see täpselt on, aga Norra on mu hinges. Ühesõnaga ma panen paika üht Norraga seotud mõtet, mis otseloomulikult vajab ka rahalist tuge. Eile olin ma veel indu ja hakkamist täis, ma kujutasin päriselt elavalt ette, kuidas see kõik toimima saab, kuidas me Britt Idaga koos mingi aeg Norras veedame ja nii edasi. Täna sain ma EASilt vastuse, et saame aru, et tahate hakata ekspordiga tegelema, aga seda valdkonda me kahjuks ei toeta. 

Ja ma mõtlesin, et täiesti pekkis, mida kuradit te üldse toetate? Milleks te üldse olemas olete? Selle asemel, et restruktureerimiste tagajärjel kaotavad töö minu ema sugused missioonitundega inimesed, kes siis "mugavuspagulasena" ära kolivad ja noh tuletõrjujad ja muud tillukesed "mutrikesed" samuti, pange hoopis EASi uksed kinni. Või jätke tööle üks inimene, kes kõigile kirjadele ühe ja sama eitava vastuse saadab.  Ja sellegi inimese saaks tegelikult automaatvastajaga asendada. 

Ma olen EASi ja teiste sarnaste Eesti ettevõtlust "toetavate" tegelastega kokku puutunud ka välismessidel. Julgen öelda, et ega neid tegelikult see Eesti tootja seal väga ei huvita küll, pigem on neil lihtsalt hea meel, et nad on saanud tööreisi nime all välismaal ringi jõlkuda. Viimati ühel messil ei näinud ma mingit ettevõtlust arendavat suhtlust või abi kontaktide leidmisel. 

Kuna ma oma elus olen nüüd ringiga jõudnud tagasi selle kõige esimese mõtteni, mida ma juba seitse aastat tagasi EASile kirjeldasin, ja ma tahan seda teoks teha, siis suure tõenäosusega küsin ma lollaka sihikindlusega ikka abi ka EASilt. Kuigi vaevalt nad sedagi valdkonda toetavad. Kuigi põllumajandus ja maapiirkond võiks olla sobivad märksõnad. Samas aga toitlustuse mainimine paneb nad ilmselt jälle mind välja naerma. Et kes see loll sul ikka maale sööma tuleb, naeravad nad kindlasti. 

Ühesõnaga, seitse aastat, mil ma erinevatel põhjustel olen EASiga kokku puutunud, olen ma vaid pettunud. Nad on mu motivatsiooni alati maha tõmmanud. Viimati täna hommikul. Aga ma ei taha alla anda. Mul on kaks projekti, mis vajavad veidike algkapitali, kuid ma TEAN, et kui need käima saada, siis need ka TOIMIVAD. Kahju, et Eestis ei ole olemas mõnd ettevõtluse arengut toetavat sihtasutust.