Jõulude ajal on ikka kombeks teha nimekirju asjadest, mida me endale jõuluks soovime. Mitte vaid lapsed ei kirjuta jõuluvanadele kirju, vaid ka täiskasvanud. Soovid on tihti üsna suured ja nii ei jää paljudel jõuluvanadel muud väljapääsu kui võtta sms-laen või mõne poe järelmaks, krediitkaart on ka veel variant. Õnneks reklaamitakse rahasaamise võimalusi just jõulude ajal väga tublisti, nii et kingid saab ikka ostetud. Armastus ja hoolivus käib ju siiski just kinkide kaudu.
Minagi tahaks palju asju. Ma tahan kööki uut tapeeti ja köögikappe, ma tahan riietekappi, ma tahan Didriksoni parkat ja Chanel kotti, kui seda ei saa siis lepin ka DKNY kotiga, ma tahan uut iPhone'i (siiski veel viisessi, mitte kuut), ma tahan uut lõhna, lausa mitut, ma tahan teksasid, ma tahan Kirill Safonovi kleiti, ma tahan Tallinn Dollsi kleiti, ma tahan saapaid, kingi, ma tahan spaasse, ma tahan reisile, ma tahan autot, ma tahan... Nimekiri on pikk ja ma võiks jätkata sellega, mida ma tahaks ka teistele kinkida.
Tegelikult tahaks ma hoopis seda, et inimesed oleksid head, vaataksid enne lahmimist ja laimamist ning kuulujuttude levitamist, halvustamist ja parastamist peeglisse ja mõtleksid enne kui midagi ütlevad. Püüaksid mõista. Sõnad teevad haiget ja lendulastud sõna ei saa enam tagasi võtta. Ei, ma ei ole Perekoolis vaatamas käinud, kas ehk on midagi uut, ma räägin üldiselt. Kõigist ja mitte kellestki. Ka endast. Vihahoos ütlesin ma üks päev Marekile "debiilik", muidugi ma ei mõelnud seda, ütlesin mõtlemata. Marek ei vihastanud, ei öelnud midagi vastu, küsis vaid, mida ta mulle halba on teinud, et ma talle niimoodi ütlesin. Ja mul oli piinlik. Mõtlematult lendulastud sõna pärast.
Üle kõige tahaks ma aga, et mu pere saaks jõuluks kokku. TERVE pere. Tundub nii lihtne soov, kuid ometi nii raskestiteostatav. Vanasti veetsime me jõulud koos, kuid ühel hetkel see traditsioon lagunes. Sellest on kahju. Me toome erinevaid totakaid vabandusi -pean tööd tegema, ei ole ruumi, ei saa, ei taha, mind ei taheta, ma ei jaksa, ma ei viitsi, ma ei hooli jõuludest. Me leiame vabandusi, et mitte veeta aega koos oma perega. Ja siis ma imestan, et ma ei saa klassikokkutulekuks inimesi kokku, sest inimesed ei leia aega ja võimalust. Mis seal imestada kui isegi oma peret ei saa kokku. Ma tahaks, et terve pere oleks koos. Ilma tülide, vaidluste, erimeelsusteta. Heas tujus. Nautides koos jõule. Lihtne soov, eks. Aga ka piisavalt naiivne.
Jõulude ajal meenutan ma alati Britt Idat, Haugeni jõule ja seda, kuidas ta täitis ühe mu soovi.
„See oli kõige ilusam jõuluõhtu, mis mul kunagi olnud on,“ tänasin ma Britt-Idat ja Camillat imelise kogemuse eest. Ma tundsin, et mu silmanurka kippus pisar. Ma tundsin korraks süümepiinu, et nautisin selliseid jõule eemal oma perest ja nemad sellest ilma jäid, ma oleksin tahtnud seda tunnet nendega jagada. Ma oleksin tahtnud, et korterijõulude asemel oleks nad saanud kogeda muinasjutulisi jõule Haugenis.
„Miks sa siis korraga nii nukraks muutusid,“ päris Camilla.
„Ah, ei midagi,“ valetasin ma, aga vist mitte väga osavalt. Mõlemad Britt-Idaga jäid mulle küsivalt otsa vaatama.
„Ma lihtsalt jäin mõtlema, et need olid nii ilusad jõulud ja ma oleks nii tahtnud, et mu tilluke õde oleks ka siin olnud. Me kodus küll kaklesime kogu aeg ja ta tüütas mind oma asjadega, ei lasknud mul üldse rahulikult olla, aga nüüd ma olen aru saanud, kui väga ma temast puudust tunnen.“
„Ära muretse,“ lohutas Britt-Ida, „ega need ei pruugi sugugi viimasteks jõuludeks siin jääda, sa võid alati siia tagasi tulla, koos perega ja me võime ühiselt Haugenis jõule pidada.“
Pool aastat hiljem läksime me ema, õe ja onuga Britt-Idale külla:
„Jah, aga seniks kuni me kunagi nii kaugele jõuame, piisab mulle siinsetest mägedest ka,“ tõi onu meid maapeale tagasi. „Need on piisavalt kõrged.“ Et talle tõestada, mida põhja poole edasi, isegi kui seda oli vaid 20 kilomeetrit Øyerini, muutuvad mäed veelgi võimsamaks, tegime me enne Stockholmi poole suundumist kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel.
„Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.
„And merry christmas to you too, „Liisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.
„Hva er det for nå?” küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama.
”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.
”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas.
”Minul on, minul on,” hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”. Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud. ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause. Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me, minul kransekake-vormid süles ja autopagasnik ääreni minu kola täis, nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky...” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.
(Mul on see kohtumine ka videos olemas. Ilus mälestus.)
No comments:
Post a Comment