Väljaveninud dressides kodus diivanil lösutamas. Never.

Kunagi sattusin ma lugema üht postitust, mille autor arvas, et kõik kodused emad lösutavad väljaveninud dressides, ilma rinnahoidjata ja pesemata juustega täisoksendatud diivanil keset mähkmemerd ja lõhnavad piima järele. Mina ei tunne ühtegi sellist. Lisaks sellele on mul endal koduriietega seotud päris palju kiikse. Nüüd kui Liina esitas nö väljakutse teistele blogijatele räägin ma oma koduriietest. Või pigem nende puudumisest.

Mul ei ole koduriideid. 98% minu riietest on sellised, millega ma julgeks ka linna minna, samas pean tunnistama, et Keilasse olen ma läinud ka nende 2% hulka kuuluvate mittelinnariietega. Näiteks olen ma talvel käinud poes pidžaamapükstes. Jope ja uggsi-laadsete jalanõude vahelt ei paistnud nad suurt väljagi. Sel aastal on muidugi halvasti, sest ei ole mul enam uggse ega ka emme-must-have-kategooriasse liigitatavat parkat. Tahaks. Õudsalt tahaks, aga mitte alla absoluutse emme-klassika Didriksoni, mida ma hetkel endale lubada ei saa. Niisiis jääb pidžaamas poes käimine lihtsalt ära. 

Juba lapsest saati olen ma "peol-kodus-puhkehetkel" kandnud parimaid riideid. Selles mõttes on muidugi veider, et mu kapis on alati ka mingid sedasorti hilbud, mida ma koduski selga ei paneks. Ma ei tea miks. Võib-olla selline kurb saatust tabab lihtsalt mingil hetkel kõiki mu riideid? Siis nad seisavad mõnda aega nukralt kapis, kuni ma koristan ja neile halastan ning uued omanikud leian.

Aga tagasi lapsepõlve. 

Meie maakoht, kus ma suvel palju aega veetis, asus sellises kohas, kuhu minu koolikaaslased ei sattunud ja ka külakeskusest asub see väljas, nii et oli väga harv juhus, et ma mõne omavanuse lapsega maal kokku oleksin sattuda võinud. Suurema osa ajast veetsin ma puu otsas raamatuid lugedes. Omegigi kandsin ma ALATI oma parimaid riideid. Kuigi vanaema käskis nö maariided selga panna. "Need ongi mu maariided," raiusin mina ja panin ikka parimad hilbud selga. Sest võib ju juhtuda, et keegi sõidab mööda ja näeb mind. Ja peab siis maakaks. Aga ma olin ju linnalaps! Alloleval pildil ei ole hästi näha, aga mul on jalas ka parimad kingad. Rootsist saadetud. Selliseid ei olnud kõigil. Loomulikult ei lubanud ema mul neid maal kanda, kuid mis te arvate, et ma kuulasin teda. Isegi kartulit võttes panin ma jalga korralikud krõpsuga tossud ja valged sokid, raiudes et nii sokid kui tossud on vanad. Vanaema petsin ära ja emme eest oskasin varjata. Kui ta lõpuks märkas, olid tossud ja sokid juba mullased, siis oli juba mõttetu sundida mind jalanõusid vahetama. 

Valged sokid, muideks, on üks minu kiiks. Ma võin küll osta toredaid värvilisi sokke, kuid tegelikult need häirivad mind ja ma vahetan need suht kiiresti valgete vastu välja. Kõige vähem armastan ma musta värvi sokke. Ma tunnen end nendes ebamugavalt.

Hilisemas nooruseas ei oleks ma selle pealegi tulnud, et kooliriided koduriiete vastu vahetada. See, mis hommikul selga läks, tuli seljast ära alles õhtul. Eiei, ma ei saanud riskida sellega, et keegi näeb mind milleski nõmedas. Jällegi, veider, et mu kapis oli selliseid riideid, mis sealt kunagi ilmavalgust ei näinud. Lihtsalt, olid ja võtsid ruumi. Koduriiete nime all.

Veel hiljem ei läinud ma MITTE KUNAGI meikimata kodust välja. Isegi mitte nurga peale poodi või prügikasti välja viima. Mul olid ALATI huuled värvitud. See oli aeg, kui mul olid pikad akrüülküüned (olid vist akrüülküüned esimene moehullus?) Pilt ei ole küll päris õige, aga kunstküünteni ja ultimate tibi perioodini on siit vaid sammuke. Siin on algus.

                  

Koduriideid ei ole ma tundnud ka kunagi hiljem. Näiteks ei ole mul olemas dresse, ma ei ole kunagi koduriietena sallinud dresse v.a muidugi 90ndad aastad ja 2000 algus kui korraks võttis maad Nike hullus. KÕIK pidi siis Nike märki kandma. KÕIK. Otseloomulikult ka valged sokid. H2O oli üks bränd, mis 2000 alguses pani kõik popid just seda märki kandma. Lisaks Nikele. See oli mu elu nö dressiperiood. Hiljem ei ole mul dresse olnud. Ma ei ole kunagi mõistnud, kuidas saab dress olla midagi muud kui spordiriietus. 

Enne Idat käisin ma suurema osa ajast riides nii nagu järgmisel pildil. Käiksin praegugi, aga 80% mu garderoobis olevatest asjadest ei lähe mulle selga. Igatahes see oli minu klassikaline peol-tööl-kodus-puhkehetkel-riietus. Kingad varieerusid. Ilmselt ei pane teid imestama, et tibi perioodil kandsin ma VAID kontsaga kingi, ka nurgapeale poodi minnes. Hiljem hakkasin ma tunnistama ka madalaid kingi. Täna käin ma 98% ajast madalate kingadega.

                             

Nüüd on muidugi ka minu elus kätte jõudnud periood, kus ma kodus kannan siiski teisi riideid kui linnas, st et koju tulles ma vahetan riided ära. Sellel on väga lihtne põhjus. Ida mökerdab nii palju. Aga konkreetseid koduriideid pole mul ikka. See, mis on ühel päeval koduriietus, on teisel päeval linnariietus. 

Kui juhtub, et Ida määrib midagi ära või ma ajan midagi pluusi peale, siis ma ei vaheta lihtsalt pluusi ära. Suure tõenäosusega vahetan ma kõik riided ära, sest ma lähen peast hulluks kui asjad omavahel ei mätši. Vanasti pidi KÕIK mätšima. Aluspesust plätudeni. Väike plekk pluusil võib mind täiesti endast välja ajada, sest see võib tähendada terve komplekti vahetust ja mõnikord ma lihtsalt ei leia garderoobist midagi, mis oleks mugav ja sobiks kodus kandmiseks. Sellistel hetkedel paugutan ma uksi ja vihastan, et mul pole mitte midagi selga panna.

Veider on see, et väike plekk või kortsus pluus ja mustad püksid, mis on kogemata sattunud pesumasinasse nii, et taskusse on jäänud salvrätik ja püksid on kaetud valgete ebemetega (suure tõenäosusega ei pane ma neid pükse enam KUNAGI jalga) ajavad mind HULLUKS, aga ma võin vabalt käia katkise pluusiga kui see mulle meeldib. Mul on üks lemmikpluus, mis on katki. Ma kannan seda ikka. Mitte vaid kodus. Panen kampsuni peale ja lähen. Marek on mind miljon korda keelanud seda kandmast, et piinlik on kui keegi näeb, aga mina kannan seda ikka. 

Mu kiiks on käevõrud ja kellad, ma kannan neid tihti ka kodus, sest siis tunnen ma end rohkem riides. Mõnikord värvin ma siiani kodus ka huuled ära. Sokke ja susse ei kanna ma kodus ka siis kui väljas on pakane. Ma käin paljaste varvaste ja plätudega. Muideks sügisel unustan ma tihti saabastega käies sokid jalga panna ja šokeerin siis inimesi oma paljaste varvastega kui juhtun saapad ära võtma. Ma ei paneks teinekord ka talvesaabaste sisse sokke, aga seda peetakse vist lausa veidraks ja ma kardan, et sellise ebakonventsionaalse käitumise pärast  võidakse mind hullumajja saata.

Juuksed on mul 98% ajast ühel või teisel moel kinni (kuulsed on mul lahti siis kui olen just juuksurist tulnud, nagu kahel alloleval,pildil). Ma tunnen end nii kõige mugavamalt. 

Mulle ongi kõige olulisem, et ma tunneks end mugavalt, aga samas alati natuke esinduslikult (mis sellest, et minu esinduslik tihti võrdub teiste rääbakaga. selline ma olen -diip kunstnikuhingega tibi;). Kui te mulle ootamatult külla tulete ja leiate mind hommikumantlis, siis väga suur on tõenäosus, et mul oli seljas midagi sellist, millega ma ei taha, et mind nähaks, ma sattusin teid aknast nähes paanikasse, aga ei suutnud nii kiiresti midagi "sobilikku" selga leida. Siis haaraks ma selga hommikumantli. Ma ütlen "haaraks", sest sellist olukorda pole muidugi veel ette tulnud, aga ma arvan, et nii ma käituks.

Kuid teate, mis on KÕIGE VEIDRAM? Ma unistan ühest korralikudt onesie'st. Ja see oleks TÕEPOOLEST mu elu esimene KODUriietus. Ida sünd on PALJU muutnud.