Mõnikord ma arvan, et mu laps vihkab mind

Mõnikord on mul tunne, et mu laps vihkab mind.* Sest miks ta muidu näib toituvat ainult minu närvidest. Tõe huvides pean ma muidugi mainima, et ilmselt vihkab ta ka Marekit, sest Mareki närve sööb ta magustoiduks. Siis kui minu omad on ära söödud.

Näiteid?

Öise mittemagamise jätame kõrvale. See on juba nii yesterday's news. Me enam isegi ei ärritu selle peale. Natuke vaid siis kui Ida arvab, et ka kell neli hommikul on sobiv aeg ärkamiseks. See ei lähe kohe mitte. Kella viiese ja kuuese ärkamisega olen ma aga juba AMMMMMUUU harjunud.

Närvide söömise all pean silmas seda kui ta kõige pealt KEELDUB söömisest. Ilmtingimata on tal vaja kõige pealt keelduda, kiljuda, rapsida. Nii et toitu on täis kõik - alates temast endast ja lõpetades akende ja põrandatega. Alles peale seda rituaali (ja kui esimene lusikatäis on talle suhu "topitud") avastab ta, et hmmm, toit on päris hea ja sööb suurima hea meelega. Toiduga oleme me ikkagi mõlemad pealaest jalatallani täis
Kui ma lasen tal ise süüa, siis ilmtingimata on tal vaja toitu kassidele pilduda või endale pluusi vahele peita, toiduste kätega mind kokku mökerdada ja siis kiljuda. Miks, ma ei tea. Aga mu trummikiled lähevad varsti katki.

Ta näeb midagi laual ja kiljub. Ma olen talle pakkunud sealt kõike, välja arvatud tassi kuuma kohviga. Aga just see tundub olevat see, mida ta tahabki kätte saada. Ma keeldun. Ida kiljub veel kõvemini. Kui meil oleks naabrid, siis arvaks nad et ma peksan oma last. (Kuna ta aegajalt on ka sinikaid täis, siis ega see head valgust meile ei heidaks. Õnneks meil ei ole naabreid.) Järgmisel hetkel kostab kolks. Ida viskab end kijudes pulgaks ja kukub põrandale. Järgneb nutt. Või jonn. Kestab seni kuni mu närvid on tõeliselt söödud. 

Ida toob mulle lutipudeli. Tahab juua, mõtlen mina ja pakun talle juua. Selle peale hakkab Ida nutma. Meeleheitlikult. Ja pakub pudelit mulle. "Mina pean jooma?" küsin ma ja joon pudelist. Ka see oli vale vastus. Ida hakkab nutma. Meeleheitlikult. "Paneme pudeli lauale?" küsin ma edasi ja panen pudeli lauale. Ida hakkab nutma. Meeleheitlikult. Sirutab käe pudelini. "Tahad lihtsalt pudelit käes hoida?" teen ma uue katse ära arvata tema soovi. Loomulikult on ka see vale vastus. Ida nutab. Meeleheitlikult. Kui ma ei reageeri, tõseb ta hääl toonivõrra kuni kõrva trummikilesid lõhkuvate kiljeteni. 

Mõnikord tahab ta trepilt/diivanilt/toolilt alla hüpata. Mõnikord tahab ta kätt ahju pista. Mõnikord tahab ta prügikasti sisu elutuppa laiali valada. Mõnikord tahab ta pead magavale koerale kaissu pista. Need on vaid mõned asjad, mida ta mõnikord teha tahab. Kui ma teda keelan, vaatab ta mulle vaid otsa, ühmab "ahh" ja toimetab edasi. Teine variant on see, et ta kiljub nagu hullumeelne ja kolmas, et ta viskab end pulgaks ja saab haiget. Järgneb nutt. 

Nutt ja kisa, meeleheitlik kiljumine järgmeb ka siis kui ma teda kohe sülle ei võta. Noh näiteks kui ma makarone (millest ma sushit ei tee) kurnan või hambaid pesen või sukkpükse jalga panen. "Kuidas sa julged minust mitte välja teha!"ütleb ta mulle ja karjub. Täiest kõrist. Liialdan, mõtlete teie, ta ju ei oska rääkidagi. Seda ehk mitte, aga ta pilk ütleb kõik. Sõnu polegi vaja.

Kui ma ei luba tal teiselt lastelt mänguasju ära kiskuda, kassi sabast tirida või palun teda toolis istuda, et ma saaksin teda toita, kisendab ta nii, et ma tänan jälle jumalat, et meil ei ole naabreid. 

Kas ma seda juba mainisin, et paigal istuda ei oska ta sekunditki, tal on vaja ringi tuuseldada ja mõelda välja uusi mooduseid, kuidas mu närve süüa ja mind hulluks ajada. Kui siia nüüd veel lisada mõni töisem periood, pärast mida tahaks vaid jalad seinal visata, aga sellele järgnevad/seda saadavad magamata ööd ja tants, trall ning tagaajamine alates kella viiest hommikul, siis tõepoolest ma mõnikord arvan, et mu laps vihkab mind. 

Sellistel hetkedel tunnen ma puudust vanaemadest, kellele Ida nädalavahetuseks ära sokutada, et lihtsalt olla. Aga pole neid varnast võtta. Üks kolis Rootsi ja teine käib tööl. Tädidest üks elab Tartus ja teist ei taha ka kogu aeg kurnata.  Nii me lasmegi hommikust õhtuni nagu oravad rattas. Mõnikord on mul hirm, et see hullumeelne ratas ei jäägi seisma enne kui Ida kodust ära kolib. Ja meie närvid söödud on. Ida ise aga on rahul.

*loomulikult ei arva ma tegelikult, et mu laps mind vihkaks. Ma saan aru, et ta on üks äärmiselt energiline laps, kes vajab rohkem tegelemist kui mõni teine laps. Ma saan aru, et see ongi see hull periood, kus jalad võtavad,aga mõistus mitte. Ma saan aru, et see on iga, kus ta katsetab piire ja õpib ning vajab õpetust. Lihtsalt mõnikord on see nii kuradima väsitav. Sest lisaks lapsekasvatamisele oleme me põhimõtteliselt 24/7 tööl. Teisiti ei saa.