Siis kui Marek kolm korda suht järjest feilis

Tavaline õhtupoolik Ussipesas. Mina teen süüa. Makarone hakklihaga. Marek tuleb Idaga kööki ja seletab talle nukral häälel: "Ohh, kallis laps, tead kunagi su ema tegi nii hästi süüa. Igal õhtul olid erinevad road. Sushi või taco'd või paella või noh erinevad asjad. Nüüd on vaid makaronid ja makaronid ja makaronid. Mingi pläust kogu aeg."
Mina: Kallis mees, ma ei saa sushit teha kui sa poest iga päev vaid makarone ja hakkliha tood. Võib olla mõni hea kokk suudaks, aga mina ei oska.
See oli esimene kord kui Marek minu kallal õiendamises feilis.

Teine kord feilis ta kui ta juba kolmanda kausi "pläusti" endale sisse kugistas. "Miks sa siis juurde võtad, kui see pläust on?" uurisin mina.
"Ahh, seekord tegelikult oli hoopis väga hea toit," vastas ta ja sõi edasi.

Ja kolmas kord oli lausa eepiline feil. Me oleme poes. Mina valin toiduaineid (paaniliselt hakkliha ja makarone vältides, et jumala eest mitte mehele ikka ühte ja sama pläusti valmistada), Marek valib toiduaineid. Me liigume kassa poole.
"Aga kas makarone või hakkliha või midagi sellist pole vaja?" küsib järsku Marek.
Ma jään teda suurte silmadega vaatama. "Kuidas ma peaksin üldse midagi muud süüa tegema, kui sa ise kohe tahad makarone ja hakkliha osta!" ei suuda ma ära imestada.
Marek kehitab vaid õlgu ja tõstab siiski igaks juhuks hakkliha ka ostukärusse.

Mis te arvate, mida ta õhtuks süüa sai? Ei, ei saanud. Ma halastasin ta peale. Ma olin ostukärusse ka tortillad lisanud;)