Palun vabandust, aga ma ei tea, kes sa oled!

Me olime Marekiga Diibis kui üks kena noor naine sõbralikult tema juurde kõndis, teda kallistas, soovis õnne restorani avamise puhul ja nii nad seal sõbralikult sädistasid. Kummaline, mõtlesin mina, kergelt armukadedalt. Et olgu, naine ei pannud mind tähele, aga Marek ju teadis, et ma temast vaid paari sammu kaugusel olin. Kuidas ta siis julgeb nii sõbralikult mingi vana pruudiga jutustada, sisistasin ma omaette. Noor kena naine märkas mind, naeratas KA MULLE sõbralikult, juba järgmisel hetkel kallistas ta mind ja soovis restorani avamise puhul õnne. Midagi selles käitumises reetis, et ta tunneb mind. Me rääkisime eelmisest korrast kui me kohtusime. "Isver, siis sa olid veel rase!" ütles ta. Ma noogutasin. Ma lootsin, et midagi selles vestluses reedab, et kellega ometi tegu on, sest ilmselgelt oli see hetk juba möödas, kui ma oleksin seda võinud küsida. Me vestlesime pikalt ja kogu see aeg oli mu peas vaid üks küsimus:

Lõpuks ma taipasin, kellega tegu. Hea on, et ma ei hüüatanud:"Jumal tänatud, et ma su lõpuks ära tundsin!" Ka seda võiks juhtuda, sest teinekord ma ütlen enne kui mõtlen.

See ei ole ainus kord kui ma inimest ära ei tunne ja magan maha hetke, et küsida, kellega tegu. Ja nii ma vestlen nagu vana tuttavaga, ise samal ajal sisemiselt hullumas, sest ma ei tea, kes see inimene on. Eelmisel nädalal istusin ma Diibis kui mulle naeratas üks naine. Ma naeratasin vastu. Ma ei tundnud teda, aga nii on viisakas. Ta tuli otsesammul minu juurde ja küsis, kuidas läheb. Ma vastasin et hästi ja üritasin välja mõelda, miks ta nii tuttava näoga on. "Ma sõitsin esimese korraga õigest majast mööda," ütles ta ja mina mõtlesin õudusega, et omg! Ilmselgelt on ta tulnud siia MINUGA kohtuma, MINA olen ta siia kutsunud, aga ma ei teadnud, miks, sest ma ei teadnud, KES ta on.

 Kui ta minult dokumente küsis, vaatasin ma talle otsa nagu retard ja ei saanud aru, mida ta minust tahab. Kas see on mingi tüngasaade? Ja siis ma taipasin. See oli meie raamatupidaja! Ma olin nii õnnelik, et ma nii ruttu selle välja mõtlesin, et ma unustasin ära, kuhu ma olin pannud dokumendid, mida ta küsis. Ma tundsin end uuesti nagu retard.

Selliseid piinlikke hetki tuleb mul ikka ette.  Mõnikord juhtub ka nii, et ma vaatan poes tuttavale inimesele otsa, aga ei tunne teda ära ja liigun edasi. Kui ma lõpuks taipan, et tegu oli tuttavaga, keda oleks viisakas olnud teretada, on juba liiga hilja. Tuttav on kadunud. "Ülbeks läinud", räägib ta ehk teistele, "isegi tere ei ütle!"

Ja siis on veel need teistpidi piinlikud hetked. Näiteks astun ma Diipi ja näen tuttavat nägu, tahan tere öelda, aga näen, et teine ei tee minust üldse välja. Nagu ei tahaks ära tunda. "Ülbeks läinud," mõtlen mina ja ei ütle ka "tere", sest ega ma niikuinii täpselt ei suuda meenutada, kuidas ma seda inimest tunnen. Ühel korral oli see Evelin Ilves. Teine kord tahtsin ma lennujaamas Tunne Kelamile "tere" öelda. Tundus nii tuttav nägu, aga jälle ei suutnud ma meenutada, kes see Oli. Vana naaber? Emme töökaaslane? 

Piinlik. Aga samas naljakas.