Saite netis tuttavaks vä? Võeh!

Just nii oleks ma öelnud veel aastake tagasi kui te oleks mulle internetituttavatest rääkinud. Sest internetis on vaid sarimõrvarid, perverdid, pooletoobised, lumpen. Välja arvatud mina. Mina olen ainuke normaalne inimene netis. 

Ei, ma ei räägi "mees otsib naist" tüüpi inettnetitutvustest. Nendega mul tõesti pole kogemusi. Minu ajal (appi, kui kohutavalt kiviaegselt see kõlab!) ei olnud internetti, olid Raadio Tartu tutvumissaade ja noorteleht "Meie Meel". Ma olen sinna muideks kunagi ka kuulutuse pannud. "Poiss, kes sa "Rock Summeril" East 17 kontserdil tantsisid sellise ja sellise tüdrukuga, kirjuta". Loomulikult ta kirjutas. Sest kõik minuvanused lugesid "Meie Meelt". Sellest poisist sai mu esimene peika. Urmas vist oli ta nimi. Peikaks sai tol ajal lugeda ka kirjasõpra (appi, kui kohutavalt kiviaegselt see kõlab!). 

Kunagi palju palju aastaid hiljem kui ma olin 20 midagi hakkasin ma netis (ma isegi ei suuda meenutada, mis foorum või lehekülg see olla võis) suhtlema ühe norrakaga. Meil oli ühine muusika"maitse". Oskate arvata, mis see oli? Kas te usute kui ütlen "goa trance"? Igatahes pidi ta mingil hetkel Eesti tulema, meil olid isegi kohtumise kuupäevad paigas. Kui ma aga sain aru, et ta plaanis minu juures ööbida, tekkis mul hirm ja me ei suhelnud enam kunagi. Sest, kammoon, internetis on vaid sarimõrvarid, perverdid, pooletoobised või lumpen. Isegi kui ollakse Norrast. Ja eriti kui talle meeldib "goa trance". 

Ühesõnaga internetituttavatega ei ole ma väga sina peal olnud. Kuni eelmisel aastal liitusin ma Oktoobribeebide FB grupiga. Naersin veel üleolevalt, et hakkan ma jah nendega päris elus ka suhtlema, et sellistes gruppides ei ole ju normaalseid inimesi. Erinevalt minust. Üsna pea peale Ida sündi sõin ma oma sõnu ja sain nende noorte emadega kokku. Ja kas te kujutate ette, et nad ei olnudki ei sarimõrvarid, perverdid, pooletoobised ega  lumpen. Täiesti normaalsed inimesed. Võib-olla normaalsemadki kui ma ise. Nad ei ole küll mu parimad sõbrannad, küll aga tuttavad, kellega üht-teist toredat ette võtta. Alustades laste sünnipäevadest ja lõpetades niisama veinitamisest. Meist on saanud sõbrad.

Edasi hakkasin ma mingi hetk suhtlema blogijatega. Ma olen nendega isegi kokku saanud. Ja teate mis? Nad ei olnudki ei sarimõrvarid, perverdid, pooletoobised ega  lumpen. Täiesti normaalsed inimesed. Ma ei oleks elu sees osanud arvata, et ma hakkan suhtlema inimestega netist. Saan kokku inimestega, kellega ma olen suhelnud vaid läbi Facebooki või blogi kommentaariumite. Uskumatu! Nad ei ole küll mu parimad sõbrad, küll aga tuttavad, kellega üht-teist toredat ette võtta.  Meist on saanud sõbrad.

Ma ei suuda seda uskuda, et minu tutvusringkonda on viimasel ajal tulnud uusi tuttavaid just tänu internetile. Samas on mul selle üle hea meel. See on mind rikastanud. Aidanud. Toetanud. Ma olen tutvunud paljude andekate ja huvitavate inimestega. 

Võtame või ühe pealtnäha tavalise "titemamma" sellest oktoobribeebide grupist. Ma ei suutnud ära imestada kui tuli välja KUI HÄSTI ta joonistada oskab. Ma alguses päriselt arvasin, et ta ju ei tee seda ise, et kopeerib ja siis värvib või midagi sellist. Sest keegi ei oska ju niimoodi joonistada. Ma ei liialda kui ütlen, et ta on mu uus lemmikkunstnik. Tegelikult ka. Sellel on ka üks natuke lapsik/totter/imelik põhjendus. Ma kardan linde,eriti kohutavalt kardan ma kukkesid (irooniline, olles ise Kuke aastal sündinud) ja ma ei ole näinud ÜHTEGI pilti kukest, mis mulle meeldiks. Kui Katré hakkas postitama joonistusi Hiina horoskoobist ootasin ma põnevusega, kuna ta minuni jõuab. No palun, vaadake ise tulemust. 

(See hipster-öökull lausa karjub mu nime. Karjub, et meile koju seinale jõuda. Või Diipi. Note to myself: Tegelt võiks Diibis Katré töödest lausa näituse teha.)

Jah, on teised ajad. Internetis inimestega suhtlemine on täiesti normaalne ja sealt võib leida väga toredaid tuttavaid. Kui mitte sõpru.