"Mugavuspagulusest". Minu mätta otsast. Üldiselt ka.

Kui emme selle aasta suvehakul koondati (muudatustest, mis selle tingis, võiks lausa absurdikomöödia nimega "Tegelikult saadakse uusi töökohti just nii" lavastada, aga emme ei lubanud mul sellest kirjutada) hakkas ta rääkima, et tema kolib nüüd Rootsi, sest siin ta enam uut tööd ei leia vanuse ja oskuste tõttu. Ei, ta ei ole algharidusega, vaid magistrikraadiga. Ilmselt oleks ta ka doktor, aga siin tunnen mina end veidike süüdi. Mul oli kopp ees emast, kes käis vaid koolis. Ma tundsin puudust emast, kes vaataks "Vapraid ja ilusaid" ja klatšiks naabreid, selle asemel arutasime meie söögilauas semantika ja semiootika erinevuste üle. Mina laitsin tema edasiõppimise mõtet ja kuna ka õde oli siis veel tilluke, otsustaski ema õpingutest loobuda. Kui teemast veidike kõrvale kalduda ja liialdada, siis on see juba teine kord kui ema minu pärast koolist loobus. Esimest korda 20-aastasena kui ta ülikoolis õppimise asemel pere tahtis luua. Ajad olid siis ka sellised...

Ühesõnaga. Kui ema koondati hakkas ta oma Rootsi kolimisest rääkima aina rohkem, nii et me saime aru, et tal ongi tõsi taga. Rootsi kriminaalhooldusametis otsitakse tikutulega taga selliseid töötajaid nagu tema ja nii ta ongi endal selle sihiks võtnud. Pea kuuekümne-aastasena õpib ta rootsi keelt ja ei häbene vahepeal teha ka lihtsamaid töid. Ka selle otsuse eest on ta oma Eesti tuttavatelt saanud kriitikat, et kas tal tõepoolest pole häbi koristaja olla, tema hariduse ja töökogemusega. Mina aga mõtlen, et miks see koristajaks olemine siis nii häbiasi on? Eriti kui palk selle töö eest on korralik. Koristajat peavad alamaks rassiks ilmselt need inimesed, kes ise koristajat inimeseks ei pea. Mina iseenesest tunnustan emme otsust ja sihikindlust ning jonnakust võõras riigis üksinda hakkama saada. Jah, meil on Rootsis sugulased, kellega suhelda, kuid see ei ole sama, mis perekond siin. 

Egoistlikust vaatevinklist olen ma muidugi pahane, et emme ära kolis. Meile kuluks vanaema abi ära. Samas annan ma ju endale aru, et see ei ole minust aus, seda emale ette heita. Kusagil ei ole öeldud, et lapse lapse sündides peab emast vanaema saama. Ei pea. Ma püüan seda endale meelde tuletada iga kord kui Idale hoidjat oleks vaja. Emast ei saa vanaema ja vanaema ei tähenda tasuta lapsehoidjat. Lapse saamine on minu valik.

Palju rohkem pahane olen ma aga kahe asja peale. 

Esiteks väljendi peale "mugavuspagendus". Mis õiguse võtab keegi endale välismaal töötavaid mugavaks nimetada? Kui midagi, siis nende elu on pigem ebamugav. Kunagi Marina kirjutas oma blogis väga õigesti nendest meestest, kes Soomes töötavad (ma ei leidnud enam seda postitust kahjuks). Tihti räägitakse, kuidas need mehed oma Eestis elavaid naisi petavad vms, aga tegelikult teevad nad 24/7 tööd, elavad kitsastes oludes ja kõike vaid selleks, et nende peredel Eestis oleks mugav elu. Need on inimesed, kes siin saaksid oma töö eest miinimumpalka, aga mujal kordades rohkem. Jah, on erandeid ja kõik ei ol alati nii mustvalge, kuid see mudel, millest mina räägin ei ole sugugi mugavuspagulus. Pigem ebamugavuspagulus. 

Ja ei saa öelda, et noored ärge minge ära, et teid on siin vaja. Kui minu vanemad poleks mul lubanud Norra minna, siis ma ei oleks täna see, kes ma olen. Tõsi, võiks ju küsida, et kes ma siis olen, millised on minu saavutused. Erilisi saavutusi mul  ette näidata pole, kuid enesekindlust ja julgust - seda on mul piisavalt.  Norras elamine avardas mu silmaringi, andis mulle uued oskused ja teadmised, millest mul Eestis elades kasu on.

Teiseks olen ma pahane selliste koondamiste peale. Emme tegi oma tööd hingega, missioonitundest nii nagu suure tõenäosusega paljud kriminaalhooldajad, sotsiaaltöötajad jne, sest palk on neil naeruväärne. Ma mäletan, kuidas talle teinekord helistasid paanikas naised, et tule palun appi, Vello tahab endal veene läbi lõigata või muud säärast. Emme tormaski appi. Ma mäletan, kuidas ta rääkis kelletki oma hooldusalusest (ilma nimeta muidugi), et nii tore poiss, aga näe isa tappis ära.  Ma tean, kuidas roolijoodikud ja igatsugu rikkumistega tema juurde sattunud inimesed teda hiljem kiitsid ja tänasid. Paljud said ilmselt oma elu jonksu just tänu sellele, et emme uskus nendesse. Ta uskus, et neid on võimalik muuta, et igas inimeses on kübeke head. Mina ei mõistnud teda tihti, sest mis hea sa ikka olla saad kui sa kellegi maha oled löönud. Emme uskus (usub), et ka sellises inimeses on midagi head. Sellepärast ei tööta ka mina kriminaalhooldajana, emme töötas (tal oli muidugi miski udupeen ametinimetus, aga minulikult ma ei süvenenud kunagi täpselt, et kes ta siis oli). Mina teadsin, et tema missioon oli lihtsustatult öelduna "pätte" inimesteks muuta. 

Ühesõnaga ta tegi oma tööd hästi. Ja siis mind pahandavadki, et temasugused inimesed jäävad tööta, neile pakutakse madalamaid ametikohti ja nende asemele tekitatakse uusi ja mõttetuid ametikohti (tihti tuleb mulle silme ette seriaal "Riigimehed" koos sotsiaalse sidususe ministriga). 

Jah, võib ju kritiseerida, et Rootsi minek oli lihtsama vastupanu tee valimine, et oleks ikka siin pidanud proovima. Aga... Mitut 60-aastast inimest te teate, kes ausalt kandideerides oma erialale tööle oleks saanud?  Mina ütlen, et emme sobiks ideaalselt mõnda kooli õppejõuks, kuid palju selliseid pakkumisi on? Ta sobiks ka sotsiaalministriks. Aga ei ole ju nii, et saadan cv ja olengi juba kuu aja pärast minister. Ja siis ma mõtlengi, et mis on parem, kas teha ajutiselt tööd välismaal kasvõi koristajana sama palga eest, mis siin saavad "sotsiaalse sidususe ministrid" ja püüelda parema töökoha poole valdkonnas, mida sa tunned läbi ja lõhki või passida paarisaja-eurose Töötukassa rahaga kodus? Tema valik oli õige. Aga mugav? Kindlasti mitte. 

Ja kaotajad ei ole vaid meie perekond. Kaotaja on ka riik, kes sellistel inimestel laseb ära minna. Seda veel mugavuseks ja laiskuseks nimetades. 

Meie Idaga saadame täna emmele "grattis på födelsedagen"! Meil on nüüd Rootsi vanaema.