Avameelsusest, vulgaarsusest, rääbakusest, vanamoodsusest ja emadusest

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud nende märksõnade peale, mis selle postituse pealkirjas ära tõin. Ma täpselt ei teagi, miks, aga ma kahtlustan, et selle põhjuseks on paari beebiblogi lugemine. Millegi pärast on mul viimasel ajal jäänud tunne, et meie, noored (mitte vaid vanuse poolest. vastasel juhul ma ei saaks ennast siia ju sisse arvata) emad, oleme pühad lehmad, kellele on kõik lubatud. Sest me oleme ju lapse saanud! 
Ma ei tahaks seda maha kriipsutatud lauset ära kustutada ja tahaks  ennast ka noorte emade hulka arvata, aga ma ei saa, sest minu arvamus läheb lahku sellega, mis tundub, et noortele emadele lubatud on. Endalegi üllatuseks on minust aastatega saanud konservatiivne ja tundub, et kohati ka vanamoodsa maailmavaatega naine. Ja ma ei taha sugugi sellega öelda, et olen mingi Martha Stewart, eip, sugugi mitte, mul on ikka oma vead, mõned hullemad, mõned väiksemad. Ma ei ole ka kunagi täiuslik olnud. Samuti tundub kindlasti see postitus natuke kahepalgeline, sest ma ju ise olen ka (vist?) beebiblogija. Mulle tundub, et beebiblogisid on viimasel ajal tekkinud rohkem kui seeni pärast vihma. Võib-olla isegi liiga palju, ses mõttes, et mulle tundub, et iga ema/tulevane ema peab pidama beebiblogi. Samas, see mind nii ei häiri, sest loen ma ikka vaid neid blogisid, mis mulle huvi pakuvad, olgu neid beebiblogisid kasvõi 400 000. Beebi/pere/elustiili/kuidas iganes neid blogisid nimetada blogides häirivad mind teised asjad.

Mulle tundub, et kui inimene on võtnud vastu otsuse pidada beebi/pere/elustiili/kuidas iganes neid blogisid nimetada blogi, siis üks raudne reegel on avameelsus. Avameelselt ja ilma igasugu (vale)häbita peab rääkima kõigest. Alustades raseerimisest ja lõpetades seksipoosidega. Ma arvan, et kõigest ei peaks rääkima detailselt. "Aga see on ju loomulik osa sellest eluetapist!"ütlete te. Palju asju on loomulik osa elust, aga nendest ei pea rääkima. Siin lööb võib-olla välja minu konservatiivne maailmavaade, sest nagu ma ei kujutaks ette, et arutan oma seksuaalelu oma sõbrannade, veel vähem vanematega, siis ei kujuta ma ette, et räägiksin sellest sadadele tuhandetele võõrastele. Siia kategooriasse kuuluvad ka sünnitusega seotud detailid. Me kõik teame, et see on loomulik, aga kas kõigest, mis selle loomuliku tegevusega, kaasas käib, peab rääkima? Detailselt? Me kõik teame, et see ei ole midagi muinasjutuliselt ilusat või kaunist. Midagi kaunist ei ole ka selles, et saame teada,kuidas üheksandat kuud rase naine end raseerib. Seda fakti ei pea kogu maailmaga jagama.

Edasi tundub mulle, et noored emad on aina rohkem vulgaarsed. Nende sõnakasutusest tuleb mul tihti lausa klimp kurku, sest nad suudavad teatud sõnadega muuta asjad, mis ongi loomulikud, vastumeelseks ja ebameeldivaks. Ometi on mul tunne, et noored emad on oma vulgaarsuse üle uhked. Mida rohkem karvaseid sõnu ühte lausesse mahub, seda parem. Jällegi, ei ole minagi mingi printsess ja puhas ropendamise patust, tuleb ikka ette küll, kus üle mu huulte tärnidega asendatavad sõnad tulevad. Nüüd, kui Ida on jõudnud  ahvipärdiku-ikka, kontrollin ma oma kõnepruuki. Ma ei taha, et ta esimene lause oleks: *** *** ***! Noored emad, paljud beebiblogijad, aga justkui võistleks selles, kes suudab rohkem ja kõvemini ropendada. "T*ra, p***sse kui s***ks äge on, et mind ei koti, mida m***i, te v**upead arvate!" on klassikaline beebiblogi must-be lause. Mu meelest juba sõnad beebiblogi ja ropendamine ei sobi kokku.
Siia alla ei käi mitte vaid ropendamine, vaid sõnaotses mõttes vulgaarsus, mis tihti sõnade taga peidus on, ja mind ilmselt rohkem häiribki kui karvased sõnad. Alles hiljuti oli kusagil juttu meeste kannatlikkusest ja mõistvast suhtumisest, kus keegi kirjutaski jälle midagi stiilis "t*ra, ma ei kujuta ette, et mees kohe mingit teist auku toppima läheks". Seda lauset saab kirjutada konservatiivselt, vaimukalt, igavalt, piinlikult, mahlakalt ja vulgaarselt. Kuidas teile tundus, millises "stiilis" see lause oli?
Mul tuleb kananahk peale kui ma loen ka sõnu "seent taguma", "onni panema" kui see tekst ei oleks just kusagil pornograafilises teoses (siis tekiks muidugi küsimus, miks ma üldse sellist teost loen, aga las see teema hetkel  jääb), aga beebi/pere/elustiili/kuidas iganes neid blogisid nimetada blogides on mul selliseid väljendeid raske lugeda. Eriti juhul kui kogu ülejäänud tekst on pikitud kõigi karvaste ja sarviliste sõnadega, mis maailmas välja on mõeldud.

Rääbakus on teema, mille suhtes ma ei teagi, kas ma tohiks sõna võtta. On mind ju siin ja seal nimetatud "pussakaks" ja "igal pildil kammimata juustega", olen ma isegi tunnistanud, et peale Ida sündi tundsin ma end rääbakana. Eriti võrreldes Fotballfruega. Ometigi julgen ma siiski sõna võtta ka sel teemal. Lapse sünd on muutnud mind mugavamaks, riietuse juures on oluline, et oleks mugav, et saaks last ja sadat kotti üheaegselt tassida ja et ei peaks muretsema toiduplekkide pärast. Heledad pintsakud ja kleidid on mul kapis peidus, sest pole harv juhus kui Ida mind toiduga pillub. Porgandi ja tomati ja brokkoli ja ploomi plekke on raske maha saada, seega ma eelistan tumedamaid või lihtsasti hooldatavaid riideid. Ma olen muutunud, kuid ma arvan, et ma ei ole kunagi kaotanud naiseks olemist. Ma ei leia, et see on vabandus, et nüüd kui mul on laps, pole enam vaja enda eest hoolt kanda. Et ongi okei 24/7 pidžaama või dressidega ringi lipata ning üldse mitte oma välimusele enam tähelepanu pöörata. Prioriteedid on teised, tõepoolest, kuid mul on tunne, et iga noor ema, peaks olema uhke selle üle, kuidas ta nüüd "rääbakas" on, sest ta on ju ometigi lapse saanud. Loomulikult, ei pea ma silmas seda, et äsja sünnitanud naine peaks välja nägema nagu Barbie, kuid jutud nendest "täisoksendatud pluusidest jms" kõlab ju tibake õõvastavalt..
Kunagi oli kusagil juttu 35-aastastest mamslitest, mis pahameelt tekitas paljudes. Vaatan minagi neid omavanuseid naisi, kes on end käest ära lasknud ja mõtlen, et kas sa tõepoolest pead diivanil lösutama ja kartulikrõpse ning CocaColat näost sisse ajama ning siis imestad, miks su mees sind maha jättis. Ütlen ausalt, meest ei saa süüdistada kui naisest ühtäkki vaid ema saab. Ema, kes ei hooli karvavõrdki sellest, milline on ta kodu ning milline ta ise. Rääkimata kõigest muust, millest Aili ka kenasti kirjutas. Medalil on kaks külge.

Emadus on võrratult ilus. Isegi "deemonlapsega". Lapsed muudavad naised ilusaks. Ma ei mõista vaid, miks emad ise tahavad end koledaks muuta. Oma hoiakute, sõnakasutuse ja olekuga. Kas nii peab ja teisiti ei saa?

Jäägem naiseteks, aga saagem emadeks;)