Me oleme siis NEED vanemad nüüd!

Kui ma lastest ja nendega seotud rõõmudest ning muredest veel midagi ei teadnud, mõtlesin ma alati restoranis karjuvaid lapsi kuuldes, et appi, mis vanemad, et miks te ära ei lähe ja häirite mind oma lapsega. Loomulikult mõtlesin ma ka seda, et appi, kui kasvatamatu laps. Et kui mina kunagi peaks lapse saama, siis tema küll nii ei tee.

Eile oli Ida oma aastase elukese kõige halvemas tujus. Mul oli Diibis kokkulepitud (äri)kohtumine ja ma ei näinud mingit probleemi, miks ma seal Idaga ei saaks olla. Vabalt, mõtlesin ma. Aga oi, kuidas ma eksisin. Ida röökis, trampis jalgadega vastu maad, vaatas mind ja kõiki teisi nagu me põhjustaks talle põrgupiinu, pildus toitu ja asju maha ehk siis tegi kõike seda, mida minu laps kunagi ei pidanud tegema. Kas ma röökimist juba mainisin? 

Tal on kätte jõudnud see iga, kus ta tahab kõike saada, samas ta täpselt ei tea ise ka, mida ta tahab, ja siis ta karjub. Kui me aru ei saa, kui me ei anna talle kõike, mida ta väike hing ihkab. No näiteks kui me ei luba tal kuuma kohvi endale selga tõmmata või kahvli ja noaga vastu lauda taguda, neid endale suhu toppida või nuga käes minema joosta lauast. Siis ta jonnib. Vihaselt ja pikalt. Ja häälekalt. Nii et kõrvakiled on katki minemas.  Kodus lasen ma tal natuke jonnida, aga restoranis tundus, et ei saa. Seda enam kui mulle tuli meelde, kuidas ma veel aasta tagasi röökivatesse lastesse suhtusin. 

Nii me proovisime kõike. Me lubasime talle laualt isegi kahvli, kui see peaks teda rahulikult ja hääletult istuma panema. Loomulikult ei aidanud ka see. Korraks toimis vaigistava vahendina tomativiil, kui see siis kogemata maha kukkus oli põrgukisa uuesti  lahti. Ja see ei vaibunud enam. Marek, minu Mister Poppins, isegi käratas lapse peale. See ei muutnud muidugi ka midagi. Ida karjus nagu pöörane. Me tormasime minema. Jätsime kohtumise pooleli ja läbu laua ümber ning alla. Ma taipasin, et nii lihtsalt olidki meist saanud NEED vanemad, kes oma karjuva ja halvasti kasvatatud lapsega teiste lõunat segasid. Kuidas see ometi juhtuda sai?

Kodus jätkas Ida jonnimist. Sest ta ei tohtinud kätt ahju pista, sügavkülmast toite välja tõsta ja telekat digiboksist välja lülitada. Viimased nädal või isegi paar, on meil käinud tõeline võimuvõitlus, piiride katsetamine ja iseloomu näitamine. Ma ei suuda mõista, et ma pean aastase lapsega "kaklema". Milline see puberteediiga siis tuleb?

Ja teate, mis on veel hullem kui karjuv laps? Kui see karjuv laps on palavikus ja haige, nagu Ida oli nädalavahetusel. Siis ei saa ju ta peale vihastada ka. St et muidugi saab, aga see teeb olukorra veel keerukamaks. 

Ja kui  on lausa nii palju "õnne", et oled ka ise suutnud haigeks jääda,nagu mina hetkel, nii et oma paksu ja vana kere liigutamine nõuab metsikut pingutust (huvitav on see, et IGA kord kui ma külmetunud olen, hakkavad mu jalad valutama. Valutavad nii, et ma ei saa praktiliselt meile astuda. Surisevad ja on valusad), siis on karjuv, piire kompav, iseloomu näitav laps puhas magustoit. 

"Kohutav laps," ütles isegi Mr.Poppins. Ma nõustusin. Eile oleks Ida Vigelandi pargis "Vihast poissi" võinud asendada.