Mul on hea meel, et minu "sallitallajatest kaasfiloloogide" hulgas on mõned sellised, kes kõigel Norraga seotul silma peal hoiavad ja meid oma mugavast kodusest keskkonnast välja tirivad. Nii lihtne on öelda, et ah ma ei viitsi või ah mul pole ju aega, aga tegelikult on need vaid kaks kõige lollimat vabandust maailmas. Viitsid küll ja aega on ka, vaid tahtmist peab olema. Mul on hea meel, et neid, kes viitsivad ikka on mõned. Nii tore on kellegagi "oma" Norrast rääkida.
Üleeile käisime me vaatamas Variuse etendust Sigrid Undsetist. Mul oli plaan sellest etendusest kirjutada, aga ma mõtlesin ümber. Sest see poleks aus. Ei Ene Järvise, Sigrid Undseti ega teiste suhtes. Ma ei tea, miks, aga esimese vaatuse ajal mul tuli täielik masendus peale. Vaatasin seda vana naist laval, kes rääkis oma elust ja armastusest, lastest ja sõjast ja põgenemisest ja Nobeli preemiast ja surmast ja usust, ja päriselt mulle tuli kass peale. Ma hakkasin mõtlema sellele, kui lühike on elu, kuidas kõik võib nii lihtsalt muutuda, kuidas sa lõpuks istud üksinda laua taga, jood karahvinist veini öeldes, et tegelikult ma ju ei joo, et vaid klaasi või kaks õhtusöögi kõrvale või pitsi või kaks kui majas on külm (selle postituse pealkiri ongi Sigrid Undseti, mitte minu suust;) ja suitsetad ohtralt sigarette.
See oli veider, et mulle masendus peale tuli, sest etendus ei olnud tegelikult üldse masendav. Pigem oleks see pidanud olema inspireeriv. Lugu ühest tugevast ja toimekast naisest, kes raskuste kiuste/tänu raskustele on üks mõjukamaid naiskirjanikke kirjandusajaloos. Kas te tunnete mõnd inimest, kes ei teaks "Kristiina Lauritsatütart"? Ei tea eksju? No vot. Juba see fakt räägib enda eest.
Igatahes. Ma ei räägi etendusest. Ma räägin hoopis oma Norrast. Nendest mõtetest, mida ma mõtlesin etendust vaadates. Et masendust eemale peletada. Etenduse lõpuks oli see muideks kadunud.
Ma pean ausalt ütlema, et ma ei tea Sigrid Undseti elust liiga palju. Vähemalt nii arvasin ma enne etendust kui keegi mida Undseti kohta küsis. Ma teadsin vaid seda, et ta on ka Ameerikas elanud (veider, et ma teinekord tean täiesti mõttetuid fakte, selles mõttes, et ma mäletasin/teadsin tema elust just sellist mitte kõige olulisemat fakti). Mida rohkem me etendust vaatasime seda rohkem tuli mulle meelde, et ma oleks seda kõike justkui kuulnud, et ma justkui teaks seda kõike. Kirjanike liit, Rooma, natsism, põgenemine, keelatud kirjandus, haige tütar, aed ja lilled. Bjerkebæk! Siis mulle meenus, et terve see aeg, mis ma Lillehammeris elasin, käisin ma tihti Brittiga jooksmas. Me möödusime alati Undseti Lillehammeris asuvast kodust -Bjerkebækist - ja Britt rääkis mulle alati midagi Undseti kohta. Alati. Alguses inglise keeles, et "here lived the great Norwegian author" ja edasi aina rohkem norra keeles, nii et ma teinekord arugi ei saanud, millest Britt rääkis. Ta rääkis Undseti tütrest Mossest, kes oli "psykisk utviklingshemmet", millest mina ei saanud aru, et laps haige oli, vaid arvasin, et sel on midagi tegemist vahetusõpilaseks olemisega (utvikling -norra keeles areng, utveksling -vahetus). Ega ma ei julgenud ju öelda, et ma kõigest aru ei saanud. Ma olin 16-aastane. Nüüd, etendust vaadates, tuli mulle see kõik meelde, ma sain kõigest aru, mulle tuli silme ette Lillehammer ja Britt ja Bjerkebæk just nagu oleks see kõik olnud eile.
Mulle tuli meelde kui uhke Britt oli selle üle, et ta Maihaugeni vabaõhumuuseumis Sigrid Undseti ürituste korraldamisega seotud oli, kuidas ta oli uhke reisi üle Rooma. "See on reis Sigrid Undseti jalajälgedes," rõhutas ta uhkusega. Britt armastas Sigrid Undseti. Ta oli, norrakale kohaselt, uhke selle üle, et Undset Nobeli kirjanduspreemia sai.
Mulle meenusid meie vestlused. Ühtäkki sain ma aru, kui palju Britt tegelikult mind mõjutanud on.
Ja Britt Ida. Just tema kinkis mulle jõuludeks norrakeelse Kristiina Lauritsatütre. Ma lugesin selle läbi. Jube raske oli ja ma ei saanud kõigest aru, aga ma lugesin selle läbi. Ilus oli. Ja ma vaatasin filmi. Sellega on mul oma suhe. Raamatust oli mulle jäänud arvamus, et Kristiina on maailma kõige ilusam naine ja te ei kujuta ette, kuidas ma pettusin kui nägin filmi peaosatäitjat, kes mu meelest oli kole kui öö. Saate aru, see rikkus mu jaoks kogu selle ilusa loo. 16-aastasele on ilu väga tähtis. Lausa esmatähtis. See film rikkus tookord mu jaoks Undseti ära. Ma hoidsin temast eemale. Lugesin pigem Hamsuni ja Ibsenit. Nende teostes ma teadsin, et inimesed on koledad, ma olin valmis juhuks kui peaksin "Maa õnnistust" filmina nägema. Muideks ka "Maa õnnistust" lugesin ma esimest korda just norrakeelsena. See on siiani üks mu lemmikraamatuid.
Mull tuli meelde nii palju lugusid, et ma võiksin veel pikalt pikalt heietada, aga keda see ikka huvitab. Seepärast ongi mul hea meel, et mul on olemas kursakaaslased, kellega Norrast ja norra keelest rääkida. See pole üldse tavatu, et me kokku saades arutleme norra keele grammatika üle. Nii ka seekord. Kas "ma oleksin võinud" on norra keeles "jeg kunne ha gjort", "jeg skulle ha gjort" või hoopis midagi kolmandat. Me jäim ikkagi esimese variandi juurde. Teine peaks pigem tähendama "ma oleksin pidanud"? Või mis, filoloogid?
Me arutasime selle üle, et kas on õige, et ülikooli minnakse keelt õppima nulltasemega? Kui sa grammigi keelt ei oska, siis kulub ju suurem osa ajast keele õppele. Kas nulltasemel keeleoskusega ülikooli astudes saab sinust nelja (nüüd vist kolme?) aastaga nt tõlk? Heal tasemel tõlk? Ma julgen kahelda. Me kõik julgesime kahelda.
Mul on hea meel, et meil kõigil on oma Norra lugu rääkida, isegi neil, kes pole otseselt Norras elanud. Ja mul on hea meel, et on olemas seltskond, kes minu klassikalise Thor Heyerdahli loo peale vaimustunult käsi kokku löövad ja silmade särades küsivad, et kas minu Thor Heyerdahl ka "päris" Heyerdahlist rääkis. Rääkis ikka, aga ma ei osanud küsida. Ma ei olnud siis veel Kon-Tiki muuseumis käinud. Minu klassikaline Thor Heyerdahli lugu on üks vahvamaid seiku "Minu Norrast":
"Viimane ühine koosviibimine viis meid, omavahel nüüd juba norra keeles purssivaid vahetusõpilasi igast maailma eri nurgast, Oslo suurimate turistiatraktsioonidega tutvuma. Ma ei saa öelda, et kõik muuseumid mulle ühtemoodi muljet avaldasid ja ma isegi ei suuda kõiki külastatud muuseume meenutada, küll aga jätsid mulle kustumatu mulje Kon-Tiki muuseum ja Vigelandi park. Päris kindlalt ei või ma väita, et Kon-Tiki muuseum oleks mulle meelde jäänud just seal eksponeeritud balsa- ja papüüruspaatide pärast, pigem on see siiski mu meeltesse süüvinud ühe naljaka vahejuhtumi pärast.
„Kas te Thor Heyerdahlist olete kuulnud?“ küsiti meilt enne Kon-Tiki muuseumi külastamist.
„Muidugi,“ vastasin mina ja tundsin uhkust, sest teised vahetusõpilased kehitasid kaheldes õlgu.
Hea on, et ma ei lisanud, et ta ju annab mulle keskkoolis geograafiat, sest tegelikult ma vaikselt imestasin, miks üks geograafiaõpetaja Lillehammeri keskkoolist peaks kõigile teada olema. Kust mina võisin 16-aastasena teada, et Thor Heyerdahle mitu on. Veel vähem teadsin ma, et üks neist on see Thor Heyerdahl, kes balsaparvel üle Vaikse ookeani seilas ja teine Thor Heyerdahl jr, tema poeg ja „kõigest“ minu keskkooli geograafia õpetaja. See muidugi ei takistanud mul hiljem oma Eesti pere ja sõprade ees kuulsa õpetajaga uhkustamast."
Näete, kui palju lugusid toob meelde vaid üks teatrikülastus. Eelmine teatrikülastus pani mind lausa paljusid asju teises valguses nägema. Sellest teatrikülastusest võite lugeda siit: http://www.diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/10/ma-ei-tea-keda-ma-rohkem-armastan-ivo.html
Mulle meeldivad su sedalaadi postitused :) Lihtsalt infoks (et keegi loeb ja mõtleb kaasa). Üldse sinu viimase aja postitused kõnetavad mind palju, kahjuks ei jõua kommenteerima. Ja ma olen väga põnevil, et mis plaan see sul on, millega EAS pikalt saatis? Aga seda vist vara veel blogis kirjutada.
ReplyDelete