Teate, olen jah kade

Viimasel ajal on igal pool blogides jauratud teemal, et kas blogimine on töö, kas selle eest peaks raha saama, kas tasuta nänni peaksid ettevõtted saatma kõigile, kas reklaampostitused peaksid olema läbimõeldumad jne. Mul on selles teemas oma arvamus, aga ma ei viitsi enam seda nagu katkine grammofon korrutada. * Ütlen vaid, et mu meelest on veider, et teismelistele suunatud ajakirjades on õpetus KUIDAS blogima hakata ja KUIDAS sellega teenida. Kas te teate, KUI piiratud ja kitsas on selliste noorte (tõsi, mitte vaid noorte) silmaring, KUI vähe nad teavad!  Aga see on okei. Peaasi, et blogima õpitakse võimalikult vara. Üldse, kas blogimine ei peaks olema midagi sellist, mis tuleb loomulikult? Lõpetan mauramise enne kui mind kibestunud ja kadedaks vanamutiks vòi keskealiseks endaga mitte hakkama saavaks tibiks jälle nimetatakse.

Või ei. Ma teen kritiseerijate elu hoopis lihtsamaks ja tunnistan ise, et olen jah kade. Ei, mitte tasuta asjade peale, kuigi teatud asjadest ei ütleks minagi ära, see on loomulik, kõigile meeldivad mingil määral tasuta asjad, tunnistame me seda siis endale või mitte. 

Ma olen kade selle peale, kui lihtne elu inimestel tundub olevat. Ma arvan, et ma oskan ka kirjutada. Alati võiks paremini, aga nii üldjoontes eks. Ma arvan, et mul on piisav silmaring ja teinekord üsna adekvaatsed mõtted, ideed. Ometigi ei saa kirjutamisest/blogimisest minu tööd. Tööd, mis mulle sisse tooks. Rohkem kui see sada eurot, mis need reklaamid toovad (leidsin lõpuks smart ad paroolid üles ja vaatasin, mis kasu neist reklaamidest on. Samuti avastasin ma, et siiski on "running" staatusega mõni kampaania, mida ma oma blogis ei sooviks kuigi oma arvates tegin üsna korraliku "ei"-nimekirja.) 

Ühesõnaga. Jätame selle blogimise.  See polegi tegelikult oluline, viimasel ajal lihtsalt on igasugu bloginduse ümber rohkem vahtu kui vaja. Minu tegelik kadedusest on seotud maailmaga väljaspool blogimaailma.

Ma püüan ajada oma asja. Kuna mul rahakott aga puuga seljas ei ole, siis mòned projektid on ootel, sest need lihtsalt vajavad natuke algkapitali. Nagu ma aru sain, siis Eestis on toetust üsna raske saada, kui sa just pole kellegi tuttav/tuttava tuttav või natuke rohkem tuntud. Niisama Manni tegemised ei huvita kedagi. Lihtne (natuke teisest valdkonnast)  näide on see, et kui ma üht ajakirja kutsusin kajastama Diibi Moepühapäeva, siis see ei pakkunud neile huvi, ometi pakkus neile huvi samalaadne Mothercare korraldatud üritus või mõni teine samasugune üritus veidike popimas lounge'is, popimate (tuntumate) inimestega. See on üks osa minu kadedusest.

 Oma kahetuhandeeurose palga teenimiseks olen ma pidanud töötama, end täiendama ja pingutama, tegema endale selgeks valdkonnad, millest mul polnud õrna aimugi. Ühel ilusal päeval leidsin ma töökuulutuse, millele ka mina reageerisin. Saatsin kenasti motivatsioonikirja ja CV. Nõudmised kandidaadile olid: kõrgem haridus, väga hea eesti ja inglise keele oskus, projektijuhtimise kogemus, hea suhtlemisoskus, organiseerimisoskus, suur lugemus, kasuks tuli turundushuvi ja lai silmaring. Ja nüüd ma küsingi, miks minuga isegi ühendust ei võetud, miks mind isegi vestlusele ei kutsutud? Miks? 

Ja siis ma istungi siin ja olen kade. Kade, et kusagil on inimesed, kellele kõik lihtsalt kukub sülle, samal ajal kui mina võin naba kukla taha väänata, ilma et see kedagi huvitaks. 

Kui mina kirjutaks üleskutse, et palun aidake mind 20 000 euroga ei reageeriks sellele suur tõenäosusega keegi, heal juhul kirjutaks keegi Perekooli, et vahi kerjust. Veidike tuntum inimene saab sellise summa nagu naksti kokku. Pole vaja midagi selgitada või öelda rohkem kui "palun aidake". Minu projektid ei paku kellelegi vähimatki huvi. Ma pean ise nuputama, üksinda. Siis mul on ju õigus natuke pettunud olla. Korraks kurb. Ja lausa kade. Mida ma tavaliselt pole (irooniliselt ütles tänase päeva kalender: "Oled õnnelik teiste edu üle. Kõigile on kõike piisavalt.":D)

Varsti võtan ma ise ka kohvri ja kolin "mugavuspagulasena" ära, sest mulle hakkab tunduma, et mujal on mul suuremad eneseteostuse ja teenimise võimalused. 

                      

                  /Kingad -Zara; püksid -Killah; pluus - Tallinn Dolls Wear Art;  pintsak - kirbuturult; kohver -Sõbralt Sõbrale/

*Samas ütlen ma, et tublid on need, kes on leidnud oma nišši ja hobist töö teinud. Selle peale tasub heas mõttes kade olla, sest ilmselgelt on nad leidlikud ja tublid. Õigel ajal õiges kohas.  See käib absoluutselt iga valdkonna kohta. Mingil määral olen ma muidugi seda ka ise teinud. Toidutegemine on mu hobi ja Diip on ju mingil määral ka mulle töökoht.