Ma ei tahagi küüntest kübarat kanda!

Ikka aegajalt tuleb keegi lagedale jutuga, et küll need blogijad vaevlevad tähelepanupuuduse käes, norivad kiitust või tunnustust. Loomulikult on kogu blogimise taga mingil määral edevus, sest kui ei oleks, siis blogiksime me kõik anonüümselt ega postitaks ühtegi pilti. Ma ei hakka sellele isegi vastu vaidlema. Kuigi pean tunnistama, et liigne tähelepanu muudab mind kohmetuks. Seepärast ei meeldi mulle tegelikult oma sünnipäevi suurelt tähistada. Mulle meeldib tähelepanu, aga liiga tähelepanu keskpunktis olemine mulle ei meeldi. Veider? Ma tean. Aga selle oleme me juba ammu ju selgeks teinud, et ma olengi veider. 

Ja siis me jõuame piltide postitamiseni Facebooki, blogidesse ja Instagrami. Ma ei ole ka seda kunagi varjanud, et olen üsna nuti-sõltlane. Marian ja Marek norivad mind selles suhtes üsna halastamatult, käsevad telefoni käest panna ja võtavad mult iPadi ära kui nendega koos olen. Et ma nendega suhtleks. Ega ma ei saa seda neile pahaks panna. Ma ju ise ütlesin neile enne Britt Ida sündi, et KUI ma hakkan liiga palju lapse pilte postitama, siis kutsugu nad mind korrale. Enda arvates olen ma selle "KUI ma hakkan" piiri ammu ületanud, aga noh... Midagi pole teha. Pean tunnistama, et minus on peidus kanaema,  see seda tõugu, kes postitabki neid pilte igale poole netti. Täna sattusin ma huvitava mõttevälgatuse peale ühe pildi kommentaare lugedes. Seal seisis midagi sellist, et kel lame kõht, need kiitlevad sellega ja norivad kiitust, kel lapsed, need postitavad pilte lastest ja ootavad kiitust, et palun öelge, issand kui ilus laps mul on. 

Pole ma ka varjanud, et ma Britt Idat tõepoolest maailma kõige ilusamaks lapseks pean, kuid ma pole kunagi mõelnud, et ma neid pilte sel põhjusel postitan. Saate aru, et minu jaoks on mõnikord ikka veel uskumatu, et minul on laps. Seda ütlevad ka mind tundvad inimesed. See on nagu selline väike ime, millesse keegi ei uskunud. Nii et ma ei ütleks, et see on kiituse norimiseks. Minu puhul pigem iseendalegi meeldetuletuseks kui palju laps inimest muudab, kui palju laps õpetab. Mu meelest laste piltide eesmärk ongi näidata KUI vähe on tegelikult vaja õnneks, mis on piirideta armastus ning siiras rõõm, ilma grammigi pahatahtlikuseta. 

Ja kui fotograaf teeb head tööd, siis see va edevus ei luba tõesti mitte jagamata jätta. 

Samas see kommentaar pani mind mõistma, et mõne inimese jaoks ongi laps(ed) kogu tema maailm. Sellest ka need postitused, mille üle ma teinekord ikka naeran, sest ma ei mõista, miks on vaja IGA päev lisada kaheksakümmend kolm pilti lapsest praktiliselt ühes või samas asendis. Samuti mõtlen ma mõnikord, et võibolla mõni ema läheb ikka natuke rohkem üle piiri kui minu postitused. Mõnikord jääb mulle mulje, et nende jaoks on lapsed nagu aksessuaarid, kellega end ehtida. Jah, ma naeran mõnikord nende kahe inimtüübi üle. Täna sain ma aru, et mul ei ole selleks õigust. See on nende maailm, nende jaoks õige ja vajalik. Mina ei peagi seda mõistma. Ja palju ma siis ise nendest erinen? Insta-ema...

Kõige lõpuks aga mõte, et piltidega saavutatakse taotletud tähelepanu. Ma muidugi ei mida ma nende piltidega ja saadud tähelepanuga korda saaksin saata, kuid ma ütlen, et me teeme palju asju tähelepanu saavutamiseks. Kui mitte lausa kõike. Selles ei ole midagi halba. Ma tean, et mutrikesed jäävadki nähtamatuteks. Küüntest kübar on nende ainuke aksessuaar.  Mina ei taha (enam) küüntest kübarat kanda! Leonardo Da Vinci on öelnud õiged sõnad: "People of accomplishment rarely sat back and let things happen to them. They went out and happened to things."

Mis ma selle postitusega öelda tahtsin? Ma ei tea, mul läks meelest. Ilmselt seda, et olen Kuke aastal sündinud. Sellest ka teatud iseloomujooned.