Minu kirju elu meeleheitel koduperenaisena

Teate, mu elu pole vist kunagi nii vaheldusrikas olnud kui praegu. Meeleheitel koduperenaisena.

Eile pidin ma vaid korraks minema Diipi, et teha Efkaga uutest toitudest pildid, ülejäänud päeva pidin ma lihtsalt kodus teleka ees lösutama. Mitte midagi tehes. Juhtus aga hoopis nii, et kui ma Diipi jõudsin olid tunnid juba alanud, aga puudu oli nõudepesija. Haigus. Mida teha? Helistasin loomulikult Marekile. "Eks ma siis tulen," ütles ta. Vähemalt nii kuulsin mina. Tegelikult ütles ta. "Eks sa siis ole!"  Just eelmisel õhtul olin ma kodus rääkinud, kuidas mulle ei meeldi nõude pesemine ja et kui imeline leiutis on nõudepesumasin. Karma lajatas mulle täiega lagipähe! Nii panin ma ette sinise kilepõlle ja asusin nõusid pesema.
Kui oleks olnud minu teha, siis ma oleks sel päeval toitu pakkunud ühekordsetest nõudest. Ja mitme roa söömisel palunud klientidel kasutada sama taldrikut. Ühe reegli tahaks ma siiski teha: tee tuleb lõpuni juua! Nii et vaene nõudepesija ei kalla kogemata endale pessusaadetud teekannust jala peale kuuma teed.
Nõud said pestud ja ma istusin puhkepausiks saali, et süüa ära jääkülm guljašš. Lõuna ajal, st peale pildistamist, ei tohtinud ma seda süüa, sest siis oli kõige kiirem aeg. Jääkülm guljašš pidi ootama, sest juba leidsid teenindajad, et nüüd pean ma neid asendama baaris, sest nad peavad taara ära viima. Taara tuli tõepoolest ära viia ja nii ei jäänud mul muud üle kui asuda seisma leti taha. Kallid kliendid, kui te mind leti taga rääpakana (ja koogise kampsunivarrukaga nagu ma alles kodus avastasin) nägite, siis andke see mulle andeks, ma tulin hommikul vaid korraks kodust välja. Korraks.
Õhtul koju jõudes algas tööpäeva teine vaatus. Kõige pealt pidas Marek mulle loengu, kuidas järgmine kord oleks õigem nõusid pesta ja  nendega ümber käia (kahvlid-noad ja klaasid tuleb KOHE peale pesu ära poleerida) ja siis nõudis süüa. Ma mõtlesin, et mida ta maurab, et sai ju söödud. Aga siis tuli mulle meelde, et külma guljašši olin söönud vaid mina. Ma hakkasin süüa tegema.
Magama minnes kreemitasin ma oma nõudepesust karedaid käsi ja mõtlesin, et võib-olla peaks nõudepesijad maniküüri saatma. Muidugi ei suutnud ma aru saada, kuidas nad seda tööd üldse teha jaksavad. Hommikust õhtuti potte ja panne ja taldrikuid tõsta ja küürida. Üks meie nõudepesija kaalub 30 kg, maksimum. Potid kaaluvad ka rohkem kui tema.

Täna käisin ma kahel kohtumisel. Neid võib tööintervjuuks isegi nimetada. Esimesel kohtumisel vestlesime me muuhulgas nafta hinnalanguse mõjudest Norra majandusele ning Startbank´i vajalikkusest ehitusettevõtetega koos töötamisel. Ma olen sellest valdkonnast nüüd eemal olnud pea 1,5 aastat, mida rohkem me sel teemal vestlesime, seda rohkem ma end "kodus" tundsin. Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on ju ehitus ka tore valdkond, et tegelikult oli kihvt töö. Ma teadsin oma tööd hästi.
Teisel kohtumisel tulid vestlusesse sisse ka sellised sõnad nagu "käerauad" ja "küünlad". Ma olen päris kindel, et ma punastasin paar korda. Aga ma pean tunnistama, et see käeraudu hõlmav tööintervjuu meeldis mulle rohkem. See oleks midagi uut. Kui te nüüd arvate, et kaalun kas sekspoodi müüjaks või politseinikuks (kuigi ma ei tea, miks politseinik peaks oma töös küünaldega kokku puutuma) tööle minemist, siis te eksite. Mõlemal töövestlusel oli (õnneks?) ka üks ühine nimetaja. Turundus.

Enne Idale lastehoidu järele minekut saatsin ma ühte ajakirja ära moereede fotod ning leppisin kokku kohtumised kahe toreda Eesti disaineriga uute moereedete korraldamiseks. Ühe lauljaga suhtlesin ka. Mulle tuli üks geniaalne mõte. Vähemalt minu enda arvates geniaalne mõte. Ma loodan, et see laulja on mu mõttega nõus.
Vahepeal hammustasin ma ampsu võileivast. Turisti einega. Diibis oleks samal ajal saanud süüa sooja guljašši.

Elu on huvitav. Kirju. Mitmekesine. Vaheldusrikas. Koduperenaise elu on huvitav.