Mis toimub?

Me oleme paar viimast nädalat Marekiga pea iga päev üllatunud. Ida üllatab ja šokeerib meid heas mõttes pea iga päev. Me ei saa aru, mis toimub. Iga päev õpib ta midagi uut, mis minu väikese aju jaoks tundub nii võimatu, sest ma olen ikka arvanud, et ühe-aastased lapsed on...noh...suht saamatud. Ida ei ole üldse saamatu. Ta oskab neid värvilisi eri suuruses potte üksteise sisse panna, selle selgeks õppimine võttis tal aega umbes paar kuud. Kuna tundus, et sellised mänguasjad talle meeldivad ostsime me talle ka erinevas suuruses rõngastega torni. Ma olin nii pettunud kui ta juba teise korraga need rõngad õiges järjekorras posti otsa tagasi ladus. Okei, iga kord ta seda siiski enam õigesti ei tee (siis vihastab ta ja viskab rõngad üle tuba laiali), aga ikkagi... Kuidas ühe-aastane oskab midagi sellist?

Ta laulab ja tantsib muusika saatel teleka ees ja plaksutab kui muusika lõppeb. Kõik laulud talle ei meeldi. Kahjuks on ta mingil määral pärinud isa muusikamaitse, sest kui Uku Suviste  Tarmo Pihlapi "Alpi laulukest" laulis, läks Ida puhta pööraseks. Samas meeldib talle õnneks ka Dagö. Ja Trad!Attack ning Metallica. Nii et muusikamaitset annab veel arendada.

Ma pidin üllatusest pikali kukkuma kui ta ise wc-sse läks ja potile istus. Nüüd teeb ta seda pidevalt. Kahjuks on ta liiga kärsitu ja ei jaksa oodata, kuni ma mähkme jõuan ära võtta, aga pole hullu, point jääb samaks. Vähe sellest, ta võtab ise oma mähkme ja viib selle kööki prügikasti. Ma mõtlesin, et ma näen und.

Kui ta saab aru, et on õueminek, toob ta ise oma saapad ja üritab need jalga saada. Seda muidugi hea tujuga, halva tujuga viskab ta end lihtsalt esikusse pikali.

Samuti teab ta, et hommikuti tuleb Hugo õue lasta ja kui Hugo liiga kaua õues on olnud, tirib ta meid näppupidi** välisukse juurde ja käseb Hugo tuppa kutsuda.

Selliseid tillukesi "imesid" juhtub iga päev. Kõige rohkem aga üllatab mind see kui palju ta viimase paari nädalaga rääkima on hakanud. Pean teile muidugi pettumuse valmistama kui arvasite, et ta suudab kaasa rääkida päevapoliitilistel teemadel, kuid tema sõnavara areneb iga päevaga. Issi, emme, kass, tadaa ja aitäh on eilne päev. Juurde on tulnud kiiga-kaaga, ei taha, anna, hopsti ja tipa-tapa.

See kõik tundub nii uskumatu. Me vaatame tillukest Idat heldimuspisarad silmis ja uhkus rinnus, sest meil on kodus kasvamas väike geenius.* Või vanainimeste laps nagu Marek lisas.

*Jah, loomulikult ma tean, et miljon teist samavanust last teevad samasuguseid asju, aga kuna mul puuduvad varasemad kokkupuuted lastega, siis see kõik tundub nii uskumatu. Ja lahe. 

** Istuda ei saa me nüüd enam üldse. Ida muudkui haarab näpust kinni ja tirib meid kaasa.