Tilluke Jekyll and Hyde

Magamata ööd ei ole meie peres uudis. Uudis on aga see, et minu arvates lähevad asjad aina hullemaks. Asjal on muidugi ka positiivne külg. Mulle ei tundu varasem aeg Idaga üldse enam nii hull. Kui nüüd tagantjärele mõelda. Samas jälle mõtlen ma hirmuga, et kui palju hullemaks saab veel minna, et mulle praegune olukord mitte nii väga hull ei tunduks.

Öösiti ei ole Ida kunagi hästi maganud, aga samas magas ta beebina terved päevad nagu miška, mis sellest et kaisus või süles, aga magas. Või noh ei maganud, aga hetkel tundub, et magas.
Edasi hakkas ta öö jooksul ärkama kolm-neli korda ja ärkas lõplikult kella viie-kuue vahel. Kõlab hullult? Võrreldes praegusega ei ole. Ta vajas vaid natuke kussutamist ja magas edasi. Nüüd magab ta küll hommikul isegi poole kaheksani, aga sellele eelnevad viimased paar kuud ööd, kus ta ärkab IGA tund. Heal juhul jutustab ta veidike oma ette ja jääb siis ikka magama, halvimal juhul nagu viimased nädal aega ärkab ta nutuga ja tema maha rahustamine võtab aega.
Ta jääb küll uuesti magama, aga oma uni on läinud. Selleks hetkeks kui uni uuesti peale tuleb, on möödas 45 minutit, Ida ärkab juba 15 minuti pärast. Kella nelja-viie paiku ärkab ta korraks TÄIESTI üles, siis tuleb temaga natuke tegeleda ja järgneb magamine kuni poole kaheksani. Temal. Oma uni on tihti selleks hetkeks nii häiritud, et magada saan ma halvimal juhul veerand tundi.
Me oleme küll juba ammu teinud Marekiga kokkuleppe, et jagame öid, st et üks öö saab üks magada ja teine öö teine. Teises toas. Varem see toimis, aga nüüd ajab ju lapse nutt niikui nii üles.

Nii ma mõtlengi hirmuga, mida see laps järgmiseks välja mõtleb, et meid piinata.
Ma olen reaalselt nii surmväsinud, et funktsioneerin vaid kohvi abil. Ma näen välja nagu 45-aastane.
Ma näen, et ka Marek on väsinud. Ma tahaks puhata ja mängida.
Eile oli Idal lastehoiu päev, ma olin plaaninud TERVE päeva teleka ees diivanil vedeleda, juhtus aga nii, et ma veetsin terve päeva Diibis nõusid pestes.

Ja lisaks sellele, et see laps ei maga, ta ka ei söö. Me ei suuda leida nippi, et teda panna sööma rohkem kui pool võileiba või kolm ampsu putru või kaheksa lusikatäit muud toitu. Ta sööb vaid linnunokatäie. Me oleme proovinud mustmiljon erinevat toitu. Me proovime teda toita ise ja me lubame tal endal süüa. Ta ei söö. Ometigi sööb ta lasteaias.

Miks ta kodus ei söö? Kuidas laps sööma saada? Kas ta võib öösiti nutuga ärgata sest tal on kõht tühi?

Positiivse poole pealt pean ma aga ütlema, et täna oli esimene hommik kui Ida läks suurima hea meelega lastehoidu, ei mingit jonni. Lisaks sellele on ta õppinud potile küsima ja ta sõnavara areneb iga päevaga. Ma olen jätkuvalt hämmingus sellest KUI andekad on NII tillukesed lapsed.