Päriselt. Üheksal juhul kümnest kui meil külalised käivad käitub Ida nagu musterlaps. Ma ei saa aru. Näiteks eile. Mul oli tunne, et last ei olnudki kodus, sest selle asemel, et mul kaelas rippuda või igiseda kui ma kuhugi KOHE temaga kaasa ei lähe, istus ta pool õhtut onu Tarmo süles. Nagu kukupai. Ta ei istu muidu kunagi ühe koha peal kauem kui paar minutit.
Samuti käitus ta terve õhtu ideaalselt, naeris, jooksis ringi, mängis omaette., kallistas ja musigas kõiki külalisi. Ilma igasugu tavapärase viginata, mis mind muidu 24/7 saadab. Kui kätte hakkas jõudma uneaeg, andis ta märku, et nüüd on magamaminemise aeg. Pidžaama läks selga ja juba kümme minutit hiljem magas ta oma voodis nagu väike ingel. Kui ta veel oleks korralikult söönud ka, siis oleks ma arvanud, et keegi on mu lapse ära vahetanud.
Mina ei tundnud oma last ära. Ja loomulikult ei uskunud JÄLLE keegi, et Ida üldse pahandust teha võiks. "Sa mõtled need lood välja, et põnevam oleks," öeldi mulle. Ei mõtle! Seda, et ta mingi aja pärast IGA tund ärkas ja hommikul kell viis mind üles ajas, seda ei tea keegi. Keegi peale minu, Mareki ja tillukese Deemonbeebi, kes teiste ees suudab jätta mulje MAAILMA PARIMAST lapsest.
Ma ütlen teile, kui ta just deemonbeebi ei ole, siis igavene väike suslik on ta küll. Kuidas ta alati teiste ees end parimast küljest näitab?
PS: hommikul hammustas väike suslik mind kintsust, sest ma ei viitsinud akna peale lumesadu vaatama minna.
Pildil toimetab nagu inglike :)
ReplyDelete