Blogimisest, kommentaaridest, elust ja olust

Olla avalik blogija, kes võõrastele räägib oma mõtetest ja tegudest, selle otsuse olen ma ise täiskasvanuna teadlikult teinud. Seega pean ma ka arvestama sellega, et kritiseeritakse kõike, mida ma teen/ei tee, minu mõtteid ja väljaütlemisi. Mu hambaid, mu jalgu, mu juukseid, mu kehakaalu, mu riietust, mu huumorisoont, selle puudumist, mu oskusi. Mind kui ema, kui abikaasat, kui koduperenaist, kui naist, kui inimest, kui ettevõtjat. Ma olen sellega arvestanud ja pean sellega hakkama saama, sest ma ise olen sellise valiku teinud. Mingil põhjusel. Kellele arusaadaval, kellele arusaamatul. See on minu hobi, millega kaasneb ka teatav hulk negatiivsust.
Jah, olen ju minagi teinud korraks mõelnud, et enam ei blogi.(Et rohkem tähelepanu saada nagu keegi kusagil ütles, aga see ei vasta tõele. Selleks et saada rohkem tähelepanu tegin ma blogile oma FB lehekülje. Sõin oma sõnu ja tegin.) Siis sattusin ma (juhuslikult?) vaatama "Brandi", mis aitas mul maailma näha hoopis teises valguses. Ma otsustasin leppida blogimisega kaasneva negatiivse poolega. Ma mõistsin ühtäkki, et pead ei tohi norgu lasta, et tuleb edasi rühkida. Kindlal sammul. Raudse tahte ja külma mõistusega. Ja kui Brand jälitades ja kividega loopides minema aeti, sest ta oli "halb poeg, halb abikaasa, halb isa - ei saa olla halvemat kristlast", sain ma aru, et alati on kusagil keegi, kes arvab, et sa teed kõike halvasti, ükskõik kui hästi sa ka ei püüaks, Selja taga jääb keegi alati näpuga näitama.

Niisiis ma olen oma valiku teinud. Nagu keegi ütles, kriitika (tõsi, silma peeti konstruktiivset kriitikat) ja kadedus on edasiviiv jõud. Eks ole tõsi ka see, et igas kriitikas on ka kübeke tõtt, võib-olla ise ei oska seda lihtsalt näha? 
Samuti ütles keegi, et kui sind ei kritiseerita, siis sind pole olemas, mina olen järelikult väga olemas:D
Mis mind aga imestama paneb on see, mida inimesed armastavad kommenteerida, st milliseid teemasid ja kuidas. 
Kui keegi räägib oma elust vaid head ja tundub täiuslik, siis see on eputamine. Miks ta eputab oma reisidega? Miks ta näitab meile oma ilusat kodu ja kaunist garderoobi? Treenitud keha või imeilusat last? Miks ta ei võiks kirjutada elust nii nagu see on? Aga miks peab alati kirjutama, et elu on kole. Võib-olla mõne inimese elu ongi täiuslik? "Ei," ütlevad kommenteerijad. "Elab fantaasiates ja tegelikkus on hoopis midagi muud, küll mina juba tean."
Kui keegi avaldab oma arvamust, siis selle arvamusloo tinginud vaid üleolev suhtumine teistesse ja/või kadedus. Alati.
Kas te olete pannud tähele kui vähe kommentaare saavad ilusad ja head lood? Ma ei räägi vaid oma blogist, vaid üleüldse. Inimestele meeldib kätš ja klatš. Tsirkust ja leiba! Aga ülekõige meeldivad kommenteerijatele lood/postitused/artiklid/arvamused, mis annavad natukenegi põhjust blogijale/ajakirjanikule/jne halvasti öelda, teda virtuaalselt "kivide ja kaigastega" peksta ja halvustada, parastada. Ja kui veel kellelgi midagi halvasti läheb/võiks minna/on minemas/on läinud oi seda õnne ja rõõmu! Mis on parim magustoit? Ikka teine eestlane.

Kui nüüd rääkida konkreetselt minust kui töötajast, siis ma ei karda oma "skandaalset" minevikku, ma ei karda, et see võiks töö saamisel takistuseks olla. Kuigi pean tunnistama, et ma vist ikka läheks Töövaidluskomisjoni kui keegi käituks samamoodi nagu käitus Suur Ja Tähtis Ettevõte, küll aga ei võtaks ma sellist teed kunagi ette lihtsalt kiusust. Kas te teate, et järgmise töökoha peale Mutrikese "skandaali"  sain ma just tänu sellele ja blogimisele. Sest tööandja nägi minus mõtlevat inimest, kes ei istu lihtsalt vaikselt nurgas. Ma olen sellele tööandjale väga tänulik, tänu temale olen ma mõneti täna see, kes ma olen. Ma usun endasse. Ka siis kui teised ei usu.  Ja ma tean, et ka nemad on rahul minu tehtud tööga. 

Mina kui tööandja saan  nüüd palju paremini aru oma tööandjatest. Ma saan aru, miks nad on teinud mõningaid otsuseid, ma saan aru, kui valesid asju töötaja tihti tööandjat mõistab. Alles hiljuti istusin ma ühe oma endise tööandjaga Diibis ja ütlesin talle, et ma saan nüüd aru, miks ta ühe või teise otsuse tegi, ma mõistsin asjade tagamaad. Ja ma palusin vabandust, et olin arvanud, et mida tema ka teab, ta ei ole ju ise kunagi kohal või et mis tal ju viga, ta on ettevõtte omanik. Nüüd ma saan aru, mida see tegelikult tähendab. Olla oma ettevõtte omanik ei ole uhkustamise asi ega ka vaid lust ega lillepidu, see on 24/7 tööd. Millel loomulikult võrreldes palgatööga on oma eelised, kuid ka riskid. 

Minu raamatud ei ole kirjanduslikud väärtteosed, kuid ma ka ei häbene neid, sest ma olen julgenud proovida, ma olen julgenud astuda selle sammukese unistuse täitmiseks, mida paljud kardavad. Ja kui nüüd üdini aus olla, siis "Tilluke Delisa ja Torukoll" on minu meelest üsna kihvt raamat. Ma olen selle raamatu üle isegi natuke uhke. Peangi olema. See on minu esimene raamat. 

Mis mul aitab kriitikaga hakkama saada küsitakse minult mõnikord. Seesama lihtne tsitaat: 

"It is not the critic who counts; not the man who points out how the strong man stumbles, or where the doer of deeds could have done them better. The credit belongs to the man who is actually in the arena, whose face is marred by dust and sweat and blood; who strives valiantly; who errs, who comes short again and again, because there is no effort without error and shortcoming; but who does actually strive to do the deeds; who knows great enthusiasms, the great devotions; who spends himself in a worthy cause; who at the best knows in the end the triumph of high achievement, and who at the worst, if he fails, at least fails while daring greatly, so that his place shall never be with those cold and timid souls who neither know victory nor defeat"
Theodore Roosevelt,1910