Retoorilise küsimuse vastus

Mõnikord jääb mulle endale tunne, et ma ainult vingun, nagu oleks ma ise ainus hea inimene maailmas, kelllele kõik teised liiga teevad. Teinekord mul aga ongi selline tunne, mul ongi tunne, et keegi teeb mulle liiga. Antud juhul Elu. Sest kui ma paar päeva tagasi ulmenohu, megaköha ja palavikuga maadlesin, küsisin ma kas saaks veel hullemaks minna, siis täna sain ma vastuse. Ei, surnud ma pole, kuigi mingil hetkel tundus juba see ka lahendus, ma sain hoopistükkis terveks, aga hommikul ärkas Ida üles palavikuga.

Ma ei pea hakkama ütlema, et loomulikult oli tal lastehoiu päev ja meie olime endale töised plaanid teinud, sest igakord kui me teeme plaane, juhtub midagi.  Ühesõnaga alustasime me päeva emo-sse sõiduga. Ma ei saanud ka üksinda minna, sest hoolimata Mareki püüetest Mondeo-Matit elustada on see vanamees siiski võtnud nõuks meie teenimise lõpetada. Me läksime kõik koos. Mareki autoga. Mis poolel teel lastehaiglasse lihtsalt ära suri. Nii olime me palavikus lapse ja katkise autoga teel. Seega, jah ma võtan endale õiguse natuke viriseda, et Elu teeb meile tibake liiga.

Samas tahaks ma tänada seda inimest,kes Taxify äppi välja mõtles. Juba neli minutit hiljem liikusime me Idaga haigla poole ja jätsime Mareki südamerahuga tee peale. 

Kõigest kolm tundi arstil ootamist ja me saimegi koju. Kõrvapõletikku ravima. Jällegi, samas olen ma natuke tänulik ka. Me oleks vabalt võinud ka haiglasse sattuda. Tegelikult kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei teagi, kumb on hullem - autota metsas või linnas, aga haiglas. Ikka kodus eks?

Arvate, et see on kõik? Oo ei. Tegelikult peaks me ka Hugoga arstile minema, sest see totu on just sobival ajal oma jala ära nikastanud. Positiivne on muidugi see, et katki pole luu nagu me korraks hirmuga kartsime. Aga üle tuleks ta jalg siiski vaadata. Kuidas autotult koeraga metsast linna saada? Ma ei ole sellele jõuda mõelnud. 

 Just nüüd jaanuaris peaksime me eriti pühenduma Diibile ja tööle, aga ei saa. Kogu aeg juhtub midagi. Kui ma ennast ei tunneks, siis arvaks ma, et me mõtleme erinevaid vabandusi välja, et mitte tööd teha.  Kahjuks minu kõik kohtumised lükkuvad sel nädalal edasi ja Marek peab ilmselt jalgsi linnas käima. Mis seal ikka. Kristjan Jaak Peterson käis jalgsi Riias. Asi see siis Ussipesast Tallinna visata on. 

Ka see pole veel kõik. Öösel sain ma sõnumi: "eks rikastel ole omad seadused". Pole oluline kellelt või miks, ma ütlen vaid, et kui ma oleks rikas, siis ma seaks praegu sammud autopoodi ja ostaks KAKS UUT autot. Mingil veidral põhjusel ma seda ei tee.

Kogu selle asja juures on naljakas, et kuigi ma luban endale hetkel olla rahulolematu ja toriseda, siis ärrituda ma enam isegi ei viitsi. Kogu olukord on lihtsalt juba halenaljakas. Ja sulle, kallis Elu, ütlen ma, et mu küsimus, kas saab hullemaks minna, oli retooriline küsimus, mitte väljakutse!