"Mis mõttes laps jäi haigeks ja sa ei tule?"

Veel paar aastat tagasi ei saanud ma üldse aru kui mu sõbrannad mulle ütlesid, et "anna andeks, ma ei saa tulla, mul jäi laps haigeks". Mis mõttes? mõtlesin ma. Kuidas need lapsed kogu aeg haiged on ja nii ootamatult haigeks jäävad ja üldsegi mis haigus on külmetus ning miks keegi  teine neid siis hoida ei saa.
Nüüd ma saan aru küll, mida tähendab haige laps ja kui tihti nad haiged on, lihtsalt niisama "lambist" jäävad, pöörates elu peapeale ja plaanid tagurpidi, et nohu ja köha on lapse jaoks päris hullud haigused ning ega ikka ei taha ka palavikus last kellegi teise hoida jätta, et ise sõbrannadega klaasikesele veinile minna.
See on uskumatu, kuidas see aastake on mu silmad avanud. Ma mõistan lastega inimesi. Ma räägin nendega samas keeles.
Eks see ikka pahandab natuke kui plaanid on tehtud ja on kiire tööaeg ning laps jääb haigeks, kuid järgmisel hetkel saan ma aru, et midagi polegi olulisemat kui see, et laps kiiresti terveks saaks. Kõik muu võib oodata. Ja ootabki. Nii tühistan minagi nüüd kohtumisi sõnadega:"Palun vabandust, lükkame kohtumise edasi, ma olen haige lapsega kodus."
Idal on kergemaid nohusid ja köhasid olnud varemgi, kuid kui ta eile õhtul ja öösel 39,5 palavikus vaevles, siis seda oli ikka kole vaadata küll.  Vaatad, kuidas muidu nii elav laps lihtsalt lebab diivanil ja mõtled, mida veel teha, et lapsel kiiremini parem hakkaks.
Jah, laste haigused on ühed hullud asjad. Üldse mitte nii tühi-tähi nagu ma varem arvasin. Kui keegi oleks mulle eile öelnud, et "mis mõttes laps jäi haigeks ja sa ei tule?", siis ma oleks selle inimese nii rumala küsimuse eest puu taha saatnud.

Hommikuks oli Idal parem. Ma lubasin tal terve toa sassi ajada. Elutoast oleks nagu sõda üle käinud. Veidi hiljem tiris Ida mulle riiulist ühe raamatu. Selle nimi oli "Naise tervise ja hea enesetunde teejuht".