Friday, January 9, 2015

Noor ja vihane vs vana ja emotsionaalne


Ma olen üsna emotsionaalne inimene. Ei ole harv juhus kui ma vihast/pettumusest/solvumisest nutma hakkan või parasjagu käes oleva eseme vastu maad viskan (sõltub muidugi eseme väärtusest;). Ma olen ka oma väljaütlemistes üsna otsekohene ning teinekord lausa toores, ütlen välja midagi, mida ma tegelikult ei mõtle. Kõige esimese näitena, mis mulle pähe tuleb, on see, et ütlesin oma õele, et "tal pole enam õde", sest ta tahtis töö pärast ära jätta ühist reisi. Hiljem mõtlesin ma muidugi, et kamooooon, 33-aastane naine ei ole nii lapsik, aga no kui ei tulnud midagi paremat pähe, kuid öelda oli vaja. Mõtlematud sõnad, millega võiks palju haiget teha. Sõnad, mida ma ei mõtleks tegelikult tõsiselt mitte kunagi. Isegi siis kui mu õde mind vihale ajab.


Jah, ma olen emotsionaalne, ma nutan palju ja ütlen teinekord asju, mida ma ei mõtle, kuid selle asja juures on ka teine pool- ma olen õppinud suu kinni hoidma kui vaja. Selles valguses ma ei teagi, kas see on hea või halb. Halb, sest ma ikka aegajalt plahvatan või hea, sest seda juhtub harva harvem? Halb, sest mida see ütleb minu kohta kui ma selliseid lauseid võin välja öelda, aga varem olin veel hullem? Hea, sest ma saan aru, et see on vale? 

Igatahes.

Ma tänan jumalat või Mark Zuckerbergi ja teisi, et mul ei olnud noore ja vihasena võimalusi oma avaldusi netti üles paisata. Mõtlemata. Emotsioonide ajel. Ilmselt peaks ma nüüd tagantjärgi piinlikusega lugema kõike seda, mida ma oleks võinud sinna üles riputada ja mida ma (enam) ei mõtle, mis aga inimestele kättesaadav info oleks ja minust pildi looks. Noore ja vihasena ma oleks seda suure tõenäosusega teinud. Jumal tänatud, et mul seda võimalust ei olnud. 
Nüüd vana ja emotsionaalsena teen ma ka igasugu avaldusi, kuid uskuge mind, ma mõtlen tihti enne, kas ja miks ja kuhu ning kuidas. Loomulikult ei analüüsi ma oma sõnu tülide käigus ja vaene Marek peab teinekord leppima totaalselt ebaadekvaatsete etteheidetega, kuid see jääb 95% juhtudest meie vahele. 
Mõnikord ma tunnen, et olen kellegi/millegi peale nii ärritunud, et tunnen, et vot nüüd tahaks küll blogisse kirjutada. Siis aga tuleb kusagilt kaine mõistuse (ise ka imestan, et mul see olemas on) hääl, mis ütleb "oota, oled sa kindel?" 99% juhtudest ei ole kindel ja viha läheb üle. Isegi kui ei lähe, siis leian ma, et see kõik ei ole mõeldud teistele meelelahutuseks. Ma tean küll, et rahvale meeldibki igasugu klatš ja kätš ja olgugi, et olen oma elu teistele meelelahutuseks ise avalikult netti üles riputanud, siis kusagil lähevad piirid. Eetilised. Moraalsed. Isiklikud. 

Ja siis ma loen "noorte ja vihaste" kommentaare/avaldusi/väljaütlemisi nii Facebookis kui blogides ja mõtlen, et milleks see kõik?  Peale teistele meelelahutuse pakkumise ja enda naeruvääristamise? Võib-olla 20-aastasena oleks ma teisiti arvanud, aga ilmselt olen ma aastatega muutunud. Ja mitte vaid välimuselt:) 



2 comments:

  1. Tead, mina võin küll oma elu põhjal öelda, et parem on iga kord välja öelda, kui aetaksegi närv mustaks, muidu koguneb see jama kõik kokku ja lihtsalt plahvatad kellegi peale, kel õnnestus olla valel ajal "õiges" kohas. Mina esmaspäeval tegin seda, karikas sai täis ja elasin end välja inimese peale, kes tegi mingi täiesti pisiasja, mis mind normaalses olukorras oleks pannud pelgalt kulmu kergitama. Aga sel päeval oli see nagu sütik ja ma plahvatasin nagu tonn dünamiiti. Mul on siiani nii piinlik, et kui ma seda inimest täna näeks, siis ma ei suudaks talle otsa vaadata. Ma ei saa oma käitumist kuidagi olematuks ka teha, aga kui ma alati kui keegi mulle saba peale astus, oleks sellele astujale öelnud, mis ma tast arvan, poleks see vaesekene mitme kuu frustratsiooni enda kraesse saanud ja mina ei peaks häbist radariulatusest väljaspool olema.

    Olgu neetud emotsioonid. :D

    ReplyDelete