Eile keegi küsis, et mida ma elus kahetsen. Mulle ei torganud suurt midagi pähe. Ma ei kahetse midagi, kõik ka nö vead on hiljem kasulikuks osutunud. Vôtame kasvôi blogi-draama, kui ma Mutrikese pärast kinga sain. Kas ma kahetsen, et blogisin? Ei. Sest tänu blogiloole leidis mind järgmine tööandja, tänu sellele tööle leidsin omakorda järgmise töökoha...Niisiis ei midagi kahetsust väärt. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus Tatraveskite keskel.
Aga täna kui raamaturiiulist midagi otsisin ja ühe vihiku leidsin tuli mulle meelde, et midagi ma ikka kahetsen küll. Ma kahetsen, et ma tädi Heljut rohkem ei torkinud, et ta juba palju varem oleks kirjutama hakanud. Nüüd on meil pônevast aga ka traagilisest loost vaid viis lehkülge, mis ta kirja jôudis panna. Mul on nii kahju, et ta rohkem ei jôudnud.
Ka Ida lastelastel oleks kunagi olnud huvitav lugeda, kuidas nende vanavanavanavanavana...ema ja tädi kunagi ammu ammu aega tagasi elasid.
Üks lihtne küsimus - kas sul on oma elus olnud mõnda tööandjat, kes on olnud sinuga väga rahul?
ReplyDeleteJah, on küll. Lausa mitu. Aga üks lihtne küsimus -mis see siia puutub?
ReplyDelete