Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi

Kuna ükski kirjastus mu šedöövrile tormi ei jooksnud (ma lohutan end sellega, et nad lihtsalt ei sattunud õigel hetkel mu blogi lugema), siis tuleb edasi minna ja mõni muu lahendus leida, et Brutselee ei peaks vaid torudesse kahistama jääma. Ma olen saanud mõned kontaktid ja asun nüüd usinalt neid ahistama.

Alla ma ei anna. Sest üks unistus ju sai teoks. Asi see siis teinegi teoks on teha. Ma olen ju harjunud sellega, et mitte midagi ei tule lihtsalt. Niisama. Vaid nõuab pingutust. Ja ahvikannatust.

Tillukesel Delisal oli igav. Ta oleks isegi nõus olnud paar tundi Suure Õe sõna kuulama, kui õde vaid kodus oleks olnud, sest iga kord, enne kui õde tõredaks muutub ja Tillukese Delisa oma toast välja kupatab, sest ta ei viitsi enam „titeasjadega tegeleda“ ja tahab vaikuses Märt Rannamäe show´st uusi laule kassetile lindistada, loeb Suur Õde Tillukesele Delisale muinasjutte, kammib ta juukseid ja teeb soenguid, lubab oma riiulites sorida ja mõnikord isegi annab mõne asja Tillukesele Delisale päriseks. Aga Suurt Õde ei olnud kodus. Ja Brutseleed ei olnud kodus. Tillukesel Delisal oli igav.

Ta käis päevas mitu korda pruunile seinakapile koputamas, lootes kuulda oma peenikesehäälset sõpra teisel pool kapiust vastamas, kuid ei midagi.

„Brutseleen,“ sosistas ta vaikselt ja koputas kapiuksele. Võib-olla on Brutselee õde kodus? Tilluke Delisa oleks hea meelega temaga tuttavaks saanud ja uurinud, milline ta salapärane sõber välja näeb. Torukollike ei olnud oma välimusest kunagi rääkinud. Ta peab ikka väga pisike olema, kui ta mahub torudes ringi liikuma, mõtles Tilluke Delisa. Naljakas oli see, et Brutselee teadis Tillukese Delisa kohta kõike juba siis, kui nad ei olnud veel sõbrad, aga tüdruk ei teadnud oma sõbra kohta midagi.

Kusagilt kostus krabinat. „Brutseleen?“ hüüatas Tilluke Delisa ja jäi siis kuulatama. Teiselt poolt kappi ei olnud enam midagi kuulda. Vaikus. Siis oli jälle kuulda vaikset krabinat, see tuli justkui kusagilt kaugemalt. „Brutselee, oled see sina?“ küsis Tilluke Delisa, ta oli harjunud, et sõber vahepeal teda narritas. Oli küll kapis ja kuulis, mis Tilluke Delisa rääkis, aga ei vastanud, krabistas lihtsalt midagi omaette ja hakkas siis vaikselt itsitama. Siis oli krabinat uuesti kuulda, see meenutas võtme keeramist snepperlukus. Naljakas, mõtles Tilluke Delisa, ta polnud varem Brutseleed ust lahti või kinni keeramas kuulnud ja taipas siis äkki, et krabin kostus hoopis tema enda koridorist. Keegi oli koju tulnud.