17 fakti minust läbi piltide

Eile, kui ma magava Ida kõrval istusin, et olla  iga hetk valmis talle lutti tagasi suhu torkama, et ta jumala eest ei ärkaks, lappasin ma ajaviiteks vanu albumeid. Pooleteist tunniga sai päris korralik ajareis tehtud. Siia sai sellest reisist seitseteist pilti koos seitsmeteistkümne täiesti ebaolulise faktiga.

1. Esimene reis Rootsi, ma pakun, et olen mingi üheksa-kümne aastane. Sellelt reisilt on pärit seik, mis jääb mind ilmselt kummitama terveks eluks, sest seda tuletatakse mulle kogu aeg meelde. Mulle osteti poest üks Barbie, aga mina tahtsin kahte. Seepärast hakkasin ma pargis kõva häälega nutma, nii et kõigil piinlik oli. Kas ma neid kaks ka sain, ma ei mäleta. Pildil on mul seljas esimesed välismaa dressid. Yves Saint Lauren. Miks ma seda mäletan, ärge küsige. Ma ju ei teadnudki, mis või kes Yves Saint Lauren on, aga mul on meeles see logo. Lihtsalt on.

2-3. Järgmised Rootsi reisid. Ilmselt 12-13-aastasena. See on minu hea lapse/nohiku periood. Ma õppisin koolis viitele, tegin töövihikus alati rohkem kodutöid kui vaja oli. Hästi palju veetsin ma aega tädi Helju ja vanaemaga. Sealt ka paljud mu tänased väärtushinnangud pärit on. Kasvõi lihtsad elutõed "Anna alati inimesele teine võimalus" ja "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Kolmas pilt on tehtud Estonia laeval, siis reisisime me ilma kajutita. Kajut oli liiga kallis.

4. Julgen pakkuda, et olen 14-aastane. Fännasin Musta Q-d ja käisin koos Dagnega igal nende kontserdil, mis Tartus oli. Ise arvasin, et olen jube lahe, aga tegelikult olin ikka nohik. Dagnel ja Heilyl olid selle aja peale ammu esimesed peikad. Mina töllerdasin niisama kaasas:)

5. Tundub, et üheksakümnedatel elasid kõik korraks läbi mingi tanksaapa ja piece-märgi perioodi. Ju siis oli popp selline pool-emo välja näha. Keemilised lokid ja loomulik kartul kuuluvad asja juurde. Kohutav, eks? Aga pilt on muideks tehtud Eiffeli tornis. Me Heilyga käisime Enelini moekooliga Prantsusmaal reisil.  Mäletan, et püüdsime Louvre'is Mona Lisat leida, aga lõpuks andsime alla, sest muuseum oli liiga suur ja see on ju vaid mingi pilt.

6. Emost hakkab kooruma tibi-periood. Pildil olen ma 15-aastane. Postimehel oli tol korral vahva noortelisa "Jess", kus me Dagne ja Heilyga "töötasime". Sellell pildil oleme me enne Sangari fotoshuuti riideid valimas. Nagu modellid või nii;) Pildit pole küll näha, aga mul on seljas mingi totakas valge karvane nabapluus/kampsun, mille naabritädi mulle õmbles. Tol ajal pidi naba näha olema!

7. Esimene aasta Norras. Vahetusõpilasena. 16-aastane. Tibi hakkab aina enam välja kooruma. Tänu sellele aastale ei käinud ma Eestis 11. klassis ja poleks peaaegu 12.klassi lõpetanud. Õnneks sain siiski kõik hinded korda ja koos teistega lõpetatud.

8. Keskkooli lõpuks oli tibi valmis. Sellisena jätkasin ma veel päris pikalt. Pildil on mul seljas popp Nike jope, mille ma isalt välja pressisin. Ise olin jube rahul. Nike oli tol ajal ekstreemselt popp.

9. Teine aasta Norras. Lillehammeri Kolledžis. 19-aastane. Kuna Lillehammeris oli suht igav, siis käisin ma mõnikord Oslos oma "õel" külas. Ta oli sama vana. Me tegime endale salaja tätoveeringud. Minul on siiamaani alaseljal eriti debiilne roosiga tätokas. Selline tilluke. Maksis 600 NOK-i. Suurema jaoks ei olnud meil kummalgi raha. "Õde" pidi enda oma hiljem eemaldada laskma, sest vanemad ähvardasid ta pärandusest ilma jätta. Mina lasen ka enda oma kunagi varsti ümber teha.

10. Kas sõnu on üldse vaja? Roosa nahkseelik räägib enda eest. Kõrged kontsad ei paista pildilt välja. Ikka Lillehammeri teine aasta. Norra tüdrukute seas torkasin ma silma nagu valge vares, oma kursa tüdrukutele ma ei meeldinud. Ma meeldisin oma kursa poistele:D Ühega neist käisin ma kaks nädalat isegi kohtamas, siis hakkas mul temaga igav. Peale seda meeldisin ma kursa tüdrukutele veel vähem.

11. Kolmas aasta Norras.  21-aastane.  Või sinna kanti. Tänu stipendiumile põgenesin Tartu elu eest Oslosse. Mul oli Tartust niiii kopp ees! Kaalusin tõsiselt, kas üldse tagasi tulla. Tulin.

12. 2003 või 2004 kolisin Tallinna. Elu oli nagu lill! Ühelgi peol ei jäänud käimata. Privést sai lemmiklubi.  Nalja sai palju. Lollusi sai ka tehtud omajagu. Piibe pool sai ära joodud miljon rummikokteili.

13. 2005.a lõpetasin TÜ-s Skandinavistika. Ülikoolist sai alguse mu Ibseni vaimustus. Tänaseks on see lahtunud. Suuresti tänu sellele, et idee Ibseni festival korraldada feilis. Metspart on üks mu lemmiknäidendeid siiski siiani. "Võttes kespäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele" on mu meelest siiani üks huvitavamaid mõtteid. Ühtepidi nii õige, aga samas nii vale. Kumb on õigem - kas väike eluvale ja õnn või täielik tõde, mis võib purustada (l)ootused? Hmmm, mu Ibseni vaimustus ei ole siiski vist kustunud...

14. 25-aastaselt tundsin ma, et olen maailma kõige targem ja ilusam, edukam ka. Emme ütles selle kohta "ebaadekvaatselt enesekindel".  Aga ma olin enesekindel. Ma hakkasin endasse uskuma. Uskuma, et kuigi minust ei saanud välisministrit või suursaadikut või juristi nagu emme lootis, et äkki mul siiski on veel lootust:D  Minu eluvale? Või puhas tõde?
Pildile tekkis Marek.  "Tassis mu metsa". Keegi ei suutnud uskuda, et mina maale kolisin. Mul hakkas pikale veninud tibi-perioodist kõrini saama.

15. Üle 30. Iga kord kui ma poes mõnd riideeset vaatasin, ohkas Marek: "nii sinulik" või "sul on selliseid juba neli" või "miks ma üldse ei üllatu". Ma vaatasin poes vaid minulikke riideid. Vaatan siiani. Mulle meeldivad vaid teatud tüüpi riided. Teistes tunnen ma end ebamugavalt. Siiani. Kuigi mulle meeldiks kanda seksikat minikleiti, jääb see ilmselt vaid mõtteks. Või minevikku;) See ei ole mina. Mina olen kampsuniga diip kunstiinimene:D Võtke või jätke.

16. 30 lisakilo hiljem. Esimest korda elus mitte blond või loomulik kartul. Mul on  hea meel, et ma rasedaks jäin, sest mul oli oma tööst kopp ees, ma vajasin vaheldust. Ma vajasin Norrast väikest pausi. Ühtlasi tundus mulle, et mu tööd ei hinnatud vääriliselt.  Minulikult olin ma veidike solvunud.
Diip hakkab saama reaalsuseks!

17. Never ever, veel aasta tagasi ei oleks ma uskunud, et kunagi saab olemas olema selline pilt. Mulle ei meeldinud lapsed. Nüüd on hakanud meeldima. Veider, nii fu**ing veider!   Kahe kuu pärast saan ma 33.