"Noh, kas viime ta voodisse?" sosistasin ma (kuigi me olime ju lubanud, et meie lapse pärast küll kunagi sosistama ei hakka).
"Ei, ma ei julgeks. Nägid, ta ju ärkas ka siis üles kui ma suurt varvast liigutasin," sosistas Marek vastu, "täna on tal liikumisandur eriti tundliku leveli peale keeratud."
Nii otsustasingi mina end Britt Ida kõrvale kerra keerata, sellele kitsale väiksele diivanipoolele. Marek keeras end teisele poole.
"Mine sina voodisse ära magama!" käsutasin ma Marekit mitu korda, aga kasutult. Tema oli otsustanud, et kui tuleb ebamugav öö, tulgu siis kõigil koos. Britt Ida tundus siiski üsna rahulolevalt põõnavat.
Tõingi siis ülevalt magamistoast kummalegi teki ja diivanile me magama jäime. Britt Ida umbes samas asendis nagu ta sel pildilgi on. Mina krõnksus ühel pool teda ja Marek teisel pool. Tema sai vähemalt jalgu sirutada.
"Teeme nii, et me rohkem enam niimoodi diivanil ei maga," palus Marek hommikul ja ringutas oma kanget selga. Mina sirutasin kangeid jalgu. Britt Ida naeratas kõige laiemat naeratust. Ma olen veendunud, et lubadusest hoolimata, ei ole see viimane öö, mis me kolmekesi siin diivanil veedame.
Aga mis te arvate, kus peen preili hetkel magab? Oma voodis. Nii uskumatu kui see ka pole!
Ehee, see tuletab mulle meelde meie ühte õhtut poisiga. Oli kah teine õhtu otsa jorisenud ja no mitte miskit ei aidanud ja kunagi öösel lõpuks ta mu tissi otsa magama jäi. Magasime suures voodis, hommikul ärkasin ja otsisin, et kus mees on ja leidsin ta voodi ees vaibal magamast :) Ta ütles, et tema ei riskinud sellega, et kui ta voodisse tuleb ja madratsi liikumise peale jälle üks kräun hakkab. Seega eelistas ta vaipa :D
ReplyDeleteAga sinu lohutuseks, selline ektreemsus jäi ainukeseks korraks:D
Tead.. ma olen võhivõõras inimene. Lihtsalt üks lugeja, kes elab su blogipostitusele hingega kaasa (ma arvan et ma ei ole ainuke).. ja ma lihtsalt pean ära mainima, et mul on alati nii kohutavalt hea meel, kui tuleb pikale mitte-magamise-postituste-jadale vahelduseks üks selline, kus kogu pere magada saab. Küll paistab, et ekstreemsetes oludes, aga vähemalt saab! :) Mul on päriselt ka nii hea meel!
ReplyDeleteKasvõi ekstreemsetes oludes, aga peaasi, et magada saab:) Parim oli asja juures see, et üle mitme öö ärkas Ida kõige pealt kolmveerand neli ja siis kell kaheksa, kaksteist jäi magama. See oli nagu paradiis! Veider on ka see, et kui kolmele mittemagatud ööle järgneb kasvõi vaid üks magatud öö, on elu kohe lill:) Vat kui vähe on õnneks TEGELIKULT vaja. Ma siiani arvasin, et õnne saab kingades mõõta;)
ReplyDeleteÕnneks see aeg, kui õnne peab mõõtma magatud ööde arvus, on lühike. Varsti võib õnne jälle kingades mõõta. Või saabastes, arvestades, et kingakandmise aeg on meil siiski nii üürike.
ReplyDelete