(Pseudo)probleemid

Ma olen nüüd mõned päevad kassinud ja mõelnud, et mille kuradi pärast kõik need asjad minuga juhtuvad, et just siis kui tundub, et nüüd on küll kõik, tuleb kusagilt mõni uus rõõmusõnum. Õnneks on mul mõned toredad ("anonüümsed") sõbrad, kes panid mind asju natuke teises valguses vaatama. Ei ole mõtet asjade pärast ette muretseda ja tegelikult on mu elus ju piisavalt palju asju, mille pärast rõõmu tunda. Ega see Britt Ida ju tegelikult maailma kõige halvem laps ei olegi, veidike tüütu ja demanding, aga siiski  armas, emasse ühesõnaga. Mareki kallal ei saa (st ei tohiks) ka väga nuriseda, sest tegelikult teeb ta kõik selleks, et ma õnnelik ja rahul oleks. Kodu on küll sassis ja tolmune, aga armas ja hubane.  Ruudolf läks mahakandmisele, aga selle eest pääsesime me ise õnnetusest eluga. Ja Diip. Diip on fenomen omaette. Kas oleks veel keegi eelmise aasta alguses uskunud, et me selle tõepoolest ära teeme? Et me lihtsalt niisama ei unista? Ei. Keegi ei uskunud meisse. Peale meie endi. Seda imelisem on ju tegelikult see, et kõikide takistuste kiuste Diip toimib ning on väga hästi vastu võetud külastajate poolt.  Ja vaadake ometi seda imelist tuuletaskut:

(foto: Eesti Maitsed Täna)

Toob ju naeratuse suule? Selline näebki meie raske töö vili välja:) IMELINE! 

Jah, ei saa öelda, et meil hetkel kerge on, ei saa öelda, et terve eelmine aasta kerge oleks olnud. Probleeme on. Kuid on ka rõõme. 

Hetkel ajab mind vägagi muigama üks teine probleem. Olen ühes FB grupis, kus on ühes kuus sündinud laste emad end kokku kogunud, selline "perekool-tüüpi" grupp, kus jagatakse kõiki rõõme ja muresid teemadel mähkmelööbest kuni seksini. Selline grupp nagu üks ttemammade grupp olema peabki. Vist. Vahepeal ajavad sealsed teemad mind muigama, vahel ärritavad, aga samas väga halvustada ma ka ei taha, sest pean tunnistama, et olen sealt päris palju tarkusi saanud. Saamatu ja algaja emana on suurem osa beebidega seotud asjadest mulle uus ja tundmatu maailm ning on hea lugeda teiste kogemusi. Samuti on kuidagi hea lugeda, et ma pole ainus, kes aeg-ajalt maadleb väsimuse, tüdimuse, ahastuse ja poolmasendusega, on kuidagi kergendav lugeda, et ma pole mitte halb ema vaid kõik see kamm käibki beebidega kaasa.

Aga kus on siis probleem? Probleem on selles, et nagu ma aru saan, siis grupiga on liitunud vist ka mõned naised, kelle laps on sündinud septembris või novembris, mitte oktoobris nagu selles grupis peaks ja nüüd on tekkinud kuum arutelu, kas uusi liikmeid vastu võtta või peaks grupist välja viskama ka kõik need, kes lihtsalt teemasid loevad või kelle laps "vales" kuus sündinud on. Minul jumala eest on suva, kuna need lapsed sündinud on, noh kui  see laps pole just sündinud septembris 1981 vms, siis ma arvaks küll, et grupiga liitunud ema on veits puudulik. Samamoodi on mul suva kui mõni juunikuus lapse saanud naine leiab, et peab ilmtingimata selles grupis olema, kuigi ma sisimas ehk mõtleks, et võib-olla ei ole see päris õige grupp, sest FB on raudselt täis erinevaid sarnasei gruppe, aga no ausalt...Ei ole ju oktoobris sündinud lastega naised  vabamüürlased või mõne salajase sekti liikmed, et on ranged reeglistikud, ettekirjutused, riitused?
Ja välja visata need, kes aktiivselt ei suhtle? Kõik ei saa ju ühesugused olla. On särtsakamaid ja jutukamaid, on vaiksemaid ja häbelikemaid. Ma ise mõtlen, et kui kõik inimesed oleks sama säravad isiksused kui mina, siis ei saaks ma üldse särada. See oleks katastroof! Sama ka selles grupis. Tasakaal peab olema.

Igatahes hakkab nüüd seal suuremat sorti puhastus pihta. Kired möllavad. Kes jääb, kes läheb. Kes otsustab selle üle. Mis õigusega? Miks just tema?
Selle taustal mõtlen ma, et nii tore, et inimestel on päris probleemid. Mina vaeseke arvasin siiani naiivselt, et mind (meid) pidevalt tabav ebaõnn on probleem. Kuidas ma eksisin! Minu probleemid on vaid pseudoprobleemid, selliste eluliste probleemide kõrval näen ma, et mu oma elu on nagu lill. Täis puhast rõõmu ja naudinguid. Mis need mõned tagasihoidlikud probleemid ikka ära ei ole kui teistel on nii suured mured. Ma peaksin neile kaasa tundma mitte ennast haletsema.