Lapsed on ikka nii
lollid, vabandust, rumalad. Kui mul on külm, siis ma panen end riidesse, mitte ei mängi kaheksajalga või mõnda muud veidrat mängu, et jumala eest mitte jalgu pükste sisse saada. Kui mul on kõht tühi, siis ma söön, mitte ei mängi toiduga (ma ei hakka ju täpsustama,
mis see toit on, onju), nii et me mõlemad oleme pealaest jalatallani piimased.
Ja jumala eest, kui mul on uni, siis ma jään magama, mitte ei nuta, nihele või ei itsita kõige laiemat naeratust, et
teate, ma küll nii väga tahaks magama jääda, aga teie kiusamiseks ma lihtsalt ei jää.
Miks lapsed aru ei saa, et toit ja uni on kaks peaaegu et maailma kõige paremat asja? Miks on näiteks unega vaja nii metsikult võidelda?
Arusaamatu....
Ma oma plikale räägin koguaeg - et praegu on see aeg, kus iga ärasöödud amps ja rasvavoldike rõõmustab kõiki, magada saab palju jaksad, lase ainult käia... et mitte kunagi ta elus enam ei tule sellist aega. Aga kahjuks on selleks hetkeks, kui ta sellest aru saab, juba lootusetult hilja:)
ReplyDeleteMina räägin täpselt sama, aga no ei kuula. Just nagu ei oskaks eesti keelt
ReplyDelete