Tormasin telefoni juurde, et Marek tagasi kutsuda, samal ajal karjus alarm "warning, warning". Otseloomulikult, nagu sellistel hetkedel ikka minuga juhtub, ei saanud ma helistada, sest telefon jooksis kokku. Jooksin laps süles akna juurde ja karjusin, aga ilmselgelt autos istuv Marek ei kuulnud mind. Värisevate kätega ja paanikas püüdsin ma telefonist Mareki nr valida, kuid kuna see ikka oli vaid pooltöökorras, suutsin ma kaks korda valida vale numbri ja ei saanud enam neid kõnesid katkestada, Mareki nr ka ei saanud valida. Samal ajal tagurdas Marek juba aiast välja. Meeleheitlikult vehkisin ma kätega ja püüdsin last hoida aknast eemal, et ta jumala eest külma ei saaks.
Ma olin totaalses paanikas. Sekundite jooksul jooksis mu peast läbi mõte, et nüüd sureme me Britt Idaga vingumürgitusse või et kas ma peaksin lapsega majast välja jooksma, või lapse majja jätma ja Marekile järele jooksma, aga siis jääb ju laps üksi vingu sisse, et parem ikka me mõlemad. Ühesõnaga sada tuhat mõtet jooksis mu peast läbi.
Õnneks Marek siiski tagurdamisel märkas meeleheitel mind aknal. Kuna me hetk varem olime veidike pahuralt laiali läinud, sest selgus, et me siiski ei saa ooperisse minna, ronis ta aeglaselt autost välja. Või noh, ilmselt nii nagu ikka autost välja ronitakse, aga kuna mina ju arvasin, et me oleme Britt Idaga vingu kätte suremas, ajas see mind veel rohkem endast välja ja nii vehkisin ma metsikult kätega ja tegin (nagu hiljem selgus) nägu nagu oleks majas kirvega mõrvar, kes kedagi on juba tükkideks hakkinud ja nüüd kohe on meieni jõudmas.
Marek jooksis tuppa ja leidis eest hüsteerias minu ega saanud aru, millest selline paanika. Teinud siiber lahti, võtnud alarm lahti ja avanud aknad, pahandas ta. Selle peale hakkasin ma nutma. Sest ma tõepoolest ei osanud sellel hetkel kui alarm karjuma hakkas mõelda, et lahendus nii lihtne võiks olla. For gods sake, ma ju arvasin, et me oleme kohe suremas. Ma ei suutnud täie mõistuse juures mõelda. Ainuke mõte oli, et vaid Marek ja vaid Marek saab meid päästa. Sellest ka mu metsik paanika. Ma ei teadnud, et see olukord nii ohtlik ja dramaatiline ei olnud nagu ma oma peas seda ette kujutasin/läbi elasin.
Ja ma solvusin (üllatus-üllatus), et Marek arvas, et ma reageerisin nii vaid seetõttu, et me ooperisse minna ei saa. Nii olin ma paanikas ja solvunud. Marek oli pahane, et ma teda poolsurnuks ehmatasin. Aga ma ju ehmusin ise ka poolsurnuks.
Teine kord ma tean, et probleemi saab lahendada ka ilma, et prints valgel hobusel tormaks siibrit avama. Et seda saab ka ise teha. Ja et kohe ei sure ära.
*Maiki, tšeki sõnakasutust. Ehmatasin vs ehmusin:D
Ma leian, et alla aastase lapse emal (kellel on esimene laps) ON õigus paanitseda suvalisel hetkel. Ja Su käitumine mumeelest näitab seda KUI palju Sa oma meest usaldad ja tema peale loodad - ta peaks sellest meelitatud olema. Minu mees saab sellises olukorras mu peale pahaseks siis, kui ta ise ära ehmatab - ei oska muud moodi oma emotsioone välja näidata lihtsalt. Hea, et Marek tagasi tuli ja teid "päästis", kuigi usun, et päris ohuolukorras oleksid end kokku võtnud ja õigesti reageerinud (kui Marek oleks juba päriselt ära sõitnud)- hetkel oli lihtsalt võimalus kellegi teise peale loota.
ReplyDeleteMina olen hull paanitseja, aga ma olen lahendanud selle enda jaoks lihtsalt (vbla totter, aga minu jaoks töötab) - mul on läbi mõeldud enam-vähem kõik levinumad stsenaariumid, et mis juhtuda võib - ja kuidas ma siis käituksin. Tulekahju - kuni meil endiselt kustutit ja tuletõkketekki ei ole, siis laps ühte ja kass teise kaenlasse, soe tekk voodist vm sooja, mis näppu jääb, käekott üle õla ja välja. Kui välja ei saa, siis rõdule ja uks kinni. Kui laps tõmbab keeva vee tassi endale peale - laps kaenlasse, vannituppa, dušš külma vee peale ja leotada teda, kuni ma tal riideid seljast ära võtan ja kiirabi tuleb (jaa, ma tean, et see ei pruugi olla kõigi meelest parim lahendus, aga see pole point hetkel). Jne. Kui ma olen selle läbi mõelnud, siis reageerid adekvaatselt ja paanika ei sega mõtlemast.
Tõsi, ma ei tea, mida teha siis, kui laps endale midagi kurku tõmbab (tõstaks jalgadest üles?) või nina topib - no peale kiirabisse helistamise muidugi... Mu vennale kunagi üks kiirabiarst ütles, et kuni laps/inimene sellisel puhul nutab või röögib, siis pole hullu, tõsine probleem on siis kui ta vait jääb.
Ma ei saa üldse aru, kuidas lubatakse lapsi saada ilma, et beebide esmaabikursus oleks läbitud - mitte et ma teaks kas tehaksegi selliseid....
Nüüd tagantjärgi mõtlen, et veider, et selline paanika tekkis, aga no tekkis seekord:) Eks ma usun, et kui ikka päris üksi oleksin ja midagi juhtuks, ega ma siis totakalt keset tuba ei seisaks, vaid ikka tegutseks.
DeleteSamas mina poleks mina kui ma aegajalt sellistesse olukordadesse ei satuks ja üle ei reageeriks. Parem ju üle reageerida.
Kusjuures mulle tuli praegu meelde, et alati rääkisin, et kui auto peaks libedal ja lumisel teel kraavi kiskuma hakkama, siis ma raudselet vajutaks piduri põhja ja tõstaks käed roolilt ja lihtsalt karjuks "aaaaaaaaaappppiiiii". Kui siis kunagi aastaid tagasi sellisesse situatsiooni sattusingi, oskasin õigesti käituda küll, auto jäi teele. Nii et ehk ma päriselus nii päris saamatu ei olekski:)
DeleteVing ja suits on kaks täiesti erinevat asja, ving on raske, lõhnata ja nähtamatu gaas mis algab põrandalt ja vinguandur pannakse poole meetri kõrgusele seinale, suits on kerge nähtav ja tuntav gaas mis tõuseb lakke ja suitsuandurid pannakse lakke. Mulle tundub, et Sinu probleem oli suitsus, mitte vingus. Mõlemad andurid on ahjuga kodudes väga vajalikud ja lausa kummaline, et vinguanduritest nii vähe räägitakse. Ving tekib siis, kui siiber liiga vara kinni panna.
ReplyDeleteMiks sa last mõne mõne teki, pleedi vms. sisse ei keeranud ja õue ei jooksnud? Kusagil ei ole kirjas, et laps ilmtingimata peab olema kombesse riietatud, praegu ju ões plusskraadid ja see üks minut teki sees ei tähenda midagi.
Andur karjus, et ving on majas ja mulle tundus, et tuba oli ka suitsune, võimalik, et kujutasin seda endale ette.
DeleteMa oleks võinud palju asju teha, lihtsalt sattusin paanikasse. Kujutasin ette, et enda teadmata oleme nüüd tunde vingus istunud ja sureme kohe ära, lapse kombesse panek ei tulnud pähegi. Ma usun, et päris hädaolukorras olekski ma lapse esimesse kättejuhtuvassepleedi keeranud ja õue jooksnud.
Ilmselt panite liiga vara ahju kinni - see on tänaste linnainimeste probleem, et enam ei osata ahju kütta. Kui kasvõi natukenegi on süte peal sinist leeki, siis siibrit kinni panna ei tohi. Kõik leegid peavad kustunud olema ja ei mingit sinist vinet süte kohal. Meenub, et paar aastat tagasi said ühed soomlased siin Eestis oma suvilas surma, kuna ei osanud ahju kütta. Vedas teil, et nii kerge õppetunni saite.
ReplyDeleteMina käisin 2,5-kuuse lapsega mööda korterit ringi ja tundsin ka vinguhaisu (10 aastat tagasi). Helistasin naabritele, küsisin, ega neil pole sisse ajanud (toona veel alarme ei olnud). Ei. Ikka oli ving. Lõpuks tänu minu teravale ninale avastasime tossu pööningult, kus nähtavasti üks kodutu oli magamas käinud. Kutsusime tuletõrje, ise naabritega samal ajal veeketti tehes. Moraal: noortele emadele on antud ka teravam haistmismeel, mis võib teatud olukordades suitsuandurina töötada.
ReplyDeleteTeiseks - ära ehmu, kui suitsuandur piiksuma hakkab. Mina olen ainult selle osaga suitsuandurite funktsioonidest kokku puutunud. Enamasti hakkab neil patarei tühjaks saama ja siis tekitavad paanikat, ilma põhjuseta.
Vahva lugemine, ei saa salata:) Suitsust ja suitsuanduritest ei tea ma midagi, aga väikelapse esmaabikoolitusest küll. Neid tehakse, mul on plika neljane, ma olen kahel osalenud. Üks oli beebikooli ajal (Keilas Hiirekese mängutoas olid ka täiendavad loengud, sh väikelapse esmaabi) ja teine eelmisel aastal lasteaia poolt korraldatud lapsevanematele. Üks korraldaja on Rahvakoolitus ELU, vaatasin kodukalt, et neil ka koolitus tulemas varsti, soovitan soojalt. http://www.rkelu.ee/index.php?dok_id=508&module=2&op= Ise elan ka suht metsas, linna 40km, kiirabil läheb igal juhul liiga palju aega kohaletulekuks, nii et tagala kindlustamiseks osalen igal võimalusel esmaabikoolitustel:) ja tuleohutuse koolitustel ka... üks asi on teooria, teine praktika, tuleohutuse koolitusel sai tuld kustutada nii tulekustutusteki kui kustutiga, see oli väga väärt koolitus. Ma küll siiralt loodan, et mul neid teadmisi kunagi vaja ei lähe, aga tunnen end kindlamalt nii:)
ReplyDeleteEsmaabikoolitusel käiks ise ka hea meelega, just põhjusel, et elan ka ikka suht metsas ja tunneks end kindlamini. Sülitan kolm korda üle õla ja loodan, et mul ei läheks esmaabi kunagi tarvis, aga mööda külge see kindlasti maha ei jookseks
DeleteTusklik, tänud info eest - ma vaatan, ehk saan isegi oma grupi kokku (mind ei ole Eestis järgmise koolituse toimumise ajal).
DeleteJa noh, idee ongi selles, et kui sa seda oskad, siis minu meelest väheneb tõenäosus, et sul seda vaja on:) Siiani on nii toiminud:)
:D sa ei pea kohe sellised väljakutseid endale võtma, ehmuda võid ka väiksemate asjade peale! Aga sõnakasutus on vähemalt hea ;)
ReplyDelete